Surmani ustav

Kunagi nooruses, enne emaks saamist lugesin Piiblist teksti, mis minus segadust tekitas: „Sest Aadam loodi enne, siis Eeva; ega Aadamat petetud, vaid naist peteti ja ta sattus üleastumisse, aga ta saab õndsaks lastesünnitamise läbi, kui ta jääb ususse ja armastusse ning pühitsusse mõistliku meelega” (1Tm 2:13–15). „Õndsakssaamine” ehk nagu uuem eestikeelne Piibel kirjutab „päästmine” toimuvat laste sünnitamise läbi?

Tänaseks on mul endal lapsed ja juba päris suured ning laskumata arutellu selle piibliteksti teoloogiliste üksikasjade üle, võin öelda, et see on tõesti nii. Ja see ei tähenda üldse mitte seda, et need naised, kes pole sünnitanud, ei pääseks. Piibel räägib ju usu läbi päästmisest. Ometi on laste saamine ja nende kasvatamine ka väga hea viis vanemate kasvamiseks ja mõistmiseks, kui kallid meie oleme Jumalale Tema lastena. Hoides ja armastades neid väikeseid (ja ka suuri) lapsi, mõistame natuke rohkem Jumala armastust, kes armastab meid nii väga, et andis oma Poja meie eest surma. Me peame Talle tõesti väga kallid olema, samuti kõik see, mis on meiega seotud. Roomlastele 8:32 võime lugeda eelnevale kinnitust: „Tema, kes oma Poegagi ei säästnud, vaid loovutas Tema meie kõikide eest, kuidas Ta ei peaks siis Temaga meile kõike muud annetama?” Ja see Tema annetus ei jää hiljaks – olgu siis tegemist tarkusega vajaliku otsuse tegemiseks või mõne muu lahendusega.

„Õpeta poisile teed, mida ta peab käima, siis ta ei lahku sellelt ka mitte vanas eas!” (Õp 22:6), ütleb Jumala Sõna. Kui meie lapsed kasvavad, ei saa me enam nende eest otsuseid teha, aga kuni nad väikesed on, võime õpetada ja harjutada neid kõigi oma olukordadega Jumala ette tulema. Kusagil kas või sügaval südamesopis on suurel mehel või täiskasvanud naisel meeles nende lapsepõlve Jumal, ema-isa kõrval loetud palved ja kuuldud õpetused. Mäletan näiteks, kuidas me kord lastega pildi albumit vaatasime ja minu tol ajal väike poeg, kellele ma olin kunagi varem seletanud, et Taevaisa saab oma tagasitulekul kaasa võtta need oma lapsed, kes on surmani ustavaks jäänud, küsis nüüd vanemate inimeste piltidele osutades: „Kas see tädi jäi surmani ustavaks? Kas see onu jäi surmani ustavaks?”

Nii võtab laps kõike räägitut sõna-sõnalt ja Jumal õpetab meid olema kui lapsukesed – mis muu hulgas tähendab seda, et meiegi võtaksime igat Jumala sõna sõna-sõnalt. Kui Tema on ütelnud, siis nii see on. Ka tänase päeva Sõna – Jumal annetab meile tõesti kõik koos oma Pojaga. Mis muud, kui võta see kõik usus vastu: kõigepealt Poeg, Jumala kalleim kingitus ja siis kõik, mis tuleb Temaga koos.

Eha Lobjakas