Ühe aastalõpusaate salvestamisel Pereraadio Tallinna stuudios leppisime, nagu alati, kokku, et lülitame mobiiltelefonid salvestuse ajaks välja. Mina kuulsin kokkulepet küll, aga tegin pooleldi alateadliku otsuse, et ma ei lülita telefoni välja. Pole ju tegemist otsesaatega, mis siin ikka vussi minna saab.
Salvestuse ajal hakkas telefon helisema ja ma pidin juba hakkama endale oma lohakuse pärast etteheiteid tegema, kuid kõnele vastates sain aru, et see telefoni sissejätmine oli olnud Taevaisa juhtimine. Helistas üks meie kõigi ühine sõber, kelle kodus oli puhkenud tulekahju. Ta oli ise sealt eemal, tema tütar oli õnnetuskohal ja ta palus meil kõigil palvetada. Muidugi tegime seda ja see oli tagantjärele vaadates jälle üks neist õnnelikest õnnetustest, kus meie Taevane Isa nii imeliselt sekkub.
Ääretult oluline oli minu arvates meie sõbra jaoks see, et ta teadis, et me oleme temaga ja teeme tema aitamiseks seda, mida me hetkel saame. Ja et Taevaisa on seal ja Tema inglid ka.
Ma usun, et sindki, hea lugeja, on Taevaisa vahel äkitselt palvele kutsunud ja tuletanud elavalt meelde mõne sinu tuttava. Ja sa oled alles hiljem aru saanud, et just sellel hetkel oli keegi vajanud just sinu eestpalvet.
Eha Lobjakas
In English