Aadama patule järgnenud needus ei langenud ainult Aadama ja Eeva ning nende järeltulijate peale, vaid kogu looduse peale. Nii nagu Jumal Aadamale ütles:
„Olgu maapind neetud sinu üleastumise pärast!
Vaevaga pead sa sellest sööma kogu eluaja!
Ta peab sulle kasvatama kibuvitsu ja ohakaid…
Oma pale higis pead sa leiba sööma
kuni sa jälle mullaks saad,
sest sellest oled sa võetud” (1Ms 3:17–19).
Paulus on võtnud selle needuse ja seda Roomlastele 8. peatükis laiendanud. Selle peatüki salmid 20–22 räägivad looduse raske olukorra minevikust, olevikust ja tulevikust. Minevikus allutati loodus kaduvusele (Rm 8:20; ingl.k. „frustratsioonile”), mis hõlmab tühjust, tühisust, eesmärgitust või ajutisust. 21. salmis räägib Paulus looduse tulevikust, tuues välja idee, et see „vabastatakse kaduvuse orjusest”. Kuid tänases tekstis (s. 22) lisab apostel oleviku, nentides, et „kogu loodu ägab… tänini”. Hea uudis on, et need ägamised ei ole mõttetud, kui need on „sünnitusvalud”.
See vihje osutab uue korra sünnile, milles kõik „endine on möödunud” ja pole enam leinamist ega kisendamist (Ilm 21:4, 5). Sarnase pildi maalis Jeesus Matteuse 24. peatükis, kui Ta rääkis sõdadest, näljahädadest ja maavärisemistest kui „sünnitusvalude algusest” lõpuajal (Mt 24:8).
Paulus on joonistanud pildi lootusest, vaatamata meie maailma muredele, vaatamata inimesest madalama loodu ägamisele, vaatamata muutumise ja allakäigu juuresolekule. Sünnitusvalud osutavad 1. Moosese raamatu needuse lõpule, osutavad uuele maale, annavad teada Kristuse tagasitulekust ja Jumala tõotuste täitumisest nende kogu täiuses.
Me võime olla tänulikud Jumala eest, kes mitte ainult ei jätka meile armu pakkumist, vaid kes pidevalt seab meie ette paremate asjade lootuse, kui me kõnnime eluteel.
In English