Ma ei suuda ette kujutada põletavat, pitsitavat valu, kui sind on keppidega paljale seljale pekstud. Poisipõlves sain oma keretäied kätte, kuid riidest lahti võetult avalik peksmine? Vaesed Paulus ja Siilas – nende seljad olid üleni musta ja sinise ja punase kirjud, nad olid sunnitud verevalumeis ja veritsevail tagumikel istuma, paistes pahkluud ja jalad puupakkudes kinni ning kogu see aeg ei saanud nad niiske vanglamüüri vastu toetada, nii valusad olid nende seljad puudutamisel. Niisiis, mida peaks Kristuse järelkäija tegema?
Paulus ja Siilas hakkavad laulma. Ilmselt mitte neid kõlareid lõhki ajavaid, „tambi jalgu ja lehvita käsi” stiilis ülistuslaule. Võib-olla hakkas üks neist ümisema. Ja teine tundis meloodia ära ning ühines temaga. Sest kui oled märganud, võib isegi ümisemine olla nakkav!
Isegi keskööl. Isegi kui kannatad. Eriti siis, kui kannatad. Sest elu teeb haiget ja valu on tõeline. Ja keskööd võivad kesta mõnikord päevi, isegi aastaid. Seepärast on meil vaja võtta lehekülg Pauluse ja Siilase õpikust, kel polnud valikut ja kes ei saanud magada ning hakkasid niisiis laulma. Sest nii see on – kiitus on nakkav, isegi iseenda jaoks.
Mõtle selle sügavamõttelise tähelepaneku üle: „Loodusseadus on, et meie mõtted ja tunded saavad julgust ning kindlust, kui me need kuuldavale toome. Kuna sõnad väljendavad mõtteid, siis on tõsi ka see, et mõtted järgivad sõnu. Kui väljendame rohkem usku, rõõmustame rohkem õnnistuste üle, mida teame saanud olevat – Jumala suurt halastust ja armu –, siis peaks meil olema rohkem usku ja suurem rõõm. … Laul on relv, mida võime alati julgusetuse vastu kasutada. Kui me niiviisi oma südame Päästja ligioleku päikesepaistele avame, saame tervise ja Tema õnnistused.” („Tervise teenistuses”, lk 171, 172, kaldkiri lisatud)
Seega, mis oleks, kui õpiksime pähe Ps 34:2, paneksime selle muusikasse ja ümiseksime iga kord, kui lööme väikese varba ära või kui jääme liikluses toppama või tunneme tumedat meeleheitepilve lähenevat või kui meile teeb väga haiget keegi, keda armastame. Mis oleks, kui õpiksime selle pähe ja laulaksime hoopis seda kiitust: „Ma tänan Issandat igal ajal, alati on tema kiitus minu suus.”
In English