ISEENDA MATUSTEL VIIBIMINE

Vanas Testamendis oli suur hulk tseremooniaid. Uues Testamendis on neid ainult kolm – abielu, ristimine ja pühaõhtusöömaaeg. Nii abielu, mis pärineb loomisest, kui ka pühaõhtusöömaaeg, mis sai alguse Paasapühaga, on pärit Vana Testamendi aegadest. Ainult ristimine lisandus Uue Testamendi ajal.

On inimesi, kes usuvad, et ristimise ajal juhtub inimesega midagi erilist ja inimene muudetakse just tseremoonia kaudu. Piibel ei õpeta seda. Pigem annab ta mõista, et ristimisel me lihtsalt tunnistame läbi välise tseremoonia kogemust, mis on juba toimunud meie sees. Inimesed, kes on uskunud, et ristimine peaks nendega midagi tegema selles mõttes, et see muudab nende elu ja vabastab nad patust, on tihti pettunud.

Läksin kord külastama naist, kes ütles: „Ära räägi mulle ristimisest! Mind on kolm korda ristitud, aga ükski nendest ei ole minuga midagi teinud.“ Tema suust kõlas see nagu vaktsineerimine! Ristimine pole olnud kunagi mõeldud inimesele immuunsuse andmisena patu ja kiusatuse vastu. Ristimine on sümbol. Ristimine ise ei asenda pöördumist ega uussündi. Uus elu Kristusega peab juba alanud olema, siis on ristimine kui tähendusrikas väline märk, mis teatab ka teistele, et muutus on juba aset leidnud.

Seitsmenda päeva adventistid praktiseerivad ristimist vee alla kastmisega. Paljud protestandid on mugavuse pärast omaks võtnud teised meetodid. See ebamugavus meenutab meile midagi olulist Jeesuse kohta. Tema jaoks ei olnud mugav tulla sellele maale ja riietuda inimlikkusega. Tema jaoks ei olnud mugav kannatada ja surra meie pattude eest. Kuid Ta ei arvestanud oma mugavusega.

Kui me mõistame, kui kaugele läks Jeesus, kui Ta ohverdas enese meie eest, ning kui meie süda vastab Talle armastuses ja alistumises, siis oleme igapäevases ühenduses ja läbikäimises Temaga. Siis on meie jaoks väga tähendusrikas valida Tema eeskuju järgimine ka ristimises.