Piibel ei õpeta, et kes on ükskord päästetud, on alatiseks päästetud. Tänases tekstis hoiatab Paulus kindlalt paganaid, et kui nad muutuvad sama ülbeks ja uhkeks oma vaimulike eesõiguste üle nagu juudid (vt Rm 2:17–29), siis tabab neid sama saatus. Isegi kui nad olid külge poogitud, on neid võimalik ära lõigata.
Johann Calvin kirjutab seda kommenteerides, et Jumal ei säästnud loomulikke oksi: „See on kõige mõjuvam põhjus tõmmata maha oma enesekindlus: me ei saa mõelda juutide hülgamisest teisiti, kui hirmust värisedes. Mis muu neid hävitas, kui see, et nad muutusid liiga sõltuvaks väärikast seisusest, mille nad olid saanud ning hakkasid põlgama seda, mida Jumal neile määras? Neid ei säästetud, kuigi nad olid loomulikud oksad. Mis saab siis meist, kes me oleme metsikud ja võõrad oksad, kui muutume liiga kõrgiks? See mõte, mis paneb meid ennast mitte usaldama, paneb meid kindlamalt ja püsivamalt lootma Jumala headusele.”
Oma nõrkuse mõistmine on kristliku elu pidev vajadus. Paulus õpetab korduvalt, et kellelgi meist ei saa olla lootust, rahu ega kindlustunnet, kui me ei säilita Jeesuse kaudu ususidet Jumalaga.
Apostel andis oma lugejatele selge ja üheselt mõistetava hoiatuse mitte mängida Jumala halastusega. Jumal armastab meid ja teeb meie heaks kõik, kuid me peame meeles pidama Tema viha patu vastu, sest patt on patt ja see hävitab siin maa peal rahu, õnne ja Tema loodud inimeste elu. Jumal, kes mõistab õigeks, on ka Jumal, kes mõistab kohut. Ta tahab patuprobleemi lõpetada. Seda silmas pidades oli Paulusel suurepärane põhjus öelda Rm 11:20, et kristlane peaks Jumalat kartma. Meil peaks olema püha aukartus selle ees, kes Ta on ja Tema kohustuse ees aegade lõpul mõista kohut patu üle ning patuprobleem lõpetada.
Jumal võib olla armastuse kehastus, kuid Tema armastus pole hambutu vanaisa oma, kes enam ise ei suuda tegutseda. Jumal, kes tõeliselt armastab, peab mõistma kohut patu kui hävituse üle. Ta kutsub meid eemaldama oma elust kõrkuse patt, kui tahame jääda õlipuu külge.
In English