Seda jõulist lauset tuleb uurida kontekstis. Selle salmi esimene osa, mida me uurisime eile, ütleb, et need, kes on milleski veendunud, kuid käituvad oma veendumuste vastaselt, lähevad hukkamõistu alla. Hukkamõistetud ei ole nad mitte ainult enda silmis, vaid ka Jumala silmis. Jumal ei mõista hukka söömise või tegude pärast, vaid selliste tegude pärast, mida inimene ise valeks peab, see tähendab, et inimene ei ela omaenese veendumuste kohaselt. Phillipsi tõlge teeb asja veelgi selgemaks: „Kui inimene sööb liha südametunnistuse piinadega, siis võite kindlad olla, et ta teeb valesti. Sest tema tegu ei tulene usust, ja kui me käitume vastupidiselt oma ususle, siis me patustame.” Douglas J. Moo kommentaarid aitavad meil samuti seda mõista: „See, mida Paulus siin patuks nimetab, on iga selline tegu, mis ei ühti meie siira arusaamaga sellest, mida meie kristlik usk meil lubab või keelab teha.” Või Herman Ridderbosi sõnad: „Kristlase jaoks ei ole hea teha ühtki sellist tegu ega otsust, mida ta oma kristlike veendumuste ja vabadusega Jumala ees õigustada ei suuda.” Me peame oma südametunnistust tähele panema. Kuid me peame ka Jumala Sõna hoolega lugema, et meie südametunnistus oleks võimalikult piisavalt informeeritud. Mõned piibliuurijad on tõlgendanud Pauluse sõnu „aga kõik, mis ei tule usust, on patt” sellisel viisil, et kõik teod, ükskõik kui head nad ka ei oleks, on patused, kui neid tehakse ilma suhteta Kristusesse. Selline tõlgendus läheb kaugemale sellest, mida Paulus räägib, ning see ei rajane tekstil Roomlastele 14:23.
Teisest küljest võttes on õige, et Paulus õpetab, et kristliku elu ainus alus on usk Kristusesse kui Issandasse ja Päästjasse. Pauluse arvates viib elav usk Kristusesse meid kuulekusele. Seetõttu alustab ja lõpetab Paulus Kirja roomlastele usu sõnakuulelikkusest rääkides (Rm 1:5; 16:26). Sõnakuulelikkus tuleb usust. Pauluse kirjutiste kogumist selgub ka veel see tõsiasi, et need, kellel pole usku Kristusesse, on hukkamõistu all. Seega on see omamoodi õige, et nende inimeste head teod, kellel ei ole õigeksmõistvat usku, on patt. Kuid see ei ole see, mida Paulus Roomlastele 14. peatükis silmas peab. Selles suurepärases peatükis, mida me võiksime rohkem uurida, kui me seda tavaliselt teeme, annab Paulus meile tervisliku koguduse „reeglid”. Üks osa tema lahendusest on kristluse seisukohalt ebaoluliste asjade puhul üksteisega salliv olla.
In English