Pärast pettumust 1844. aastal uskusid varased adventistid jätkuvalt, et Kristus tuleb väga varsti tagasi. Pärast seda, kui Jeesus oodatud ajal ei tulnud, sai neile osaks julm naeruvääristamine ning mõned pidasid pilkamist tõendiks, et Jumala Vaim on maa pealt ära võetud ja inimkond on jõudnud kõlvatuse põhja. Nad järeldasid, et armuuks taevas oli kindlasti suletud ning et „Kristuse töö inimese vahendajana Jumala ees oli lõppenud“.26
Teisisõnu, päästmata inimestel oli liiga hilja Jumalaga leppida. Prooviaeg oli lõppenud. Aga kui nad mõistsid, et kahe tuhande kolmesaja päevane prohvetikuulutus osutas millelegi muule kui Kristuse teisele tulekule, muutus nende arusaam – Kristuse teenimistöö fookus oli nihkunud taevase pühamu pühast paigast kõige pühamasse paika. Armuuks ei olnud suletud, kohtumõistmine oli alanud ja maailm liikus sellesse, mida Taaniel nimetab „viimseks ajaks“ (Taanieli 8:17).
Lihtne on mõista kalduvust kanda lootusetult kadununa maha need, kes meie uskumusi pilkavad. Aga selline suhtumine pidurdab evangeeliumitööd. Paljud varajased usklikud lihtsalt lõpetasid kuulutamise. Milleks jätkata kuulutamist, kui uks on suletud?
Ehk on see põhjus, miks meie kui ülejäänute koguduse ülesannete hulka kuulub teatamine, millal kohtutund algab, mitte millal see lõpeb. Meil ei ole vaja muretseda, millal uks suletakse; kui nuhtlused tabavad, siis saab see täiesti selgeks. Meie osa on olla ustav kuni Jeesuse tagasitulekuni. „Jumal ei ole meile avaldanud aega, millal see sõnum lõpeb või millal prooviaeg otsa saab. ... Ärgem püüdkem teada saada seda, mida hoiab Kõigevägevama nõu salajas. Meie kohus on valvata, töötada ja oodata, tegutseda iga hetk inimeste heaks, kes on hukkumas.“27
See on läbi siis, kui Taaveti võtme Hoidja ütleb, et see on läbi. Seiskem alati oma valvepostil kuni hetkeni, mil Jeesus ütleb, et see on lõpetatud.
In English