Pange vastu kuradile

Eevale tundus keelatud puu vilja noppimine tühise asjana. Vili oli välimuselt ilus ja meeldiva maitsega ning oli ihaldatav, sest pidi tegema targaks. Aga kui kohutavad olid tagajärjed! Jumalale nii-moodi truudust murda ei ole tühiasi. See avas meie maailmale hädaväravad. Missugune hulk kurjust tuleb ühestainsast valest sammust! Meie pilk ei tohi olla kinnitatud maale, vaid ülespoole, taevale. Me peame käima läbi ohtudest ja raskustest, liikudes eda-si sammhaaval, saavutades võidu igas lahingus, tõustes aina kõr-gemale ja kõrgemale. Kui hing jõuab taevale lähemale, muutub õhk puhtamaks. Maa ei ole enam nii köitev. Taevane olustik avaneb oma selguses ja ilus. Kristlane näeb krooni, valget rüüd, kannelt, võitu tähistavat palmioksa, surematust, mis on käeulatu-ses. Nüüd kaob maa silmist. …

Kui me kaotame kõik muu, peame hoidma südametunnistuse puhta ja tundlikuna. Kui teil palutakse minna kuhugi, kus on väikseimgi oht Jumalat kurvastada, teha seda, mida te ei saa teha puhta südametunnistusega, siis ärge kartke ega kõhelge. Vaadake kiusajale kindlalt otsa ja öelge: „Ei, ma ei sea oma hinge ühegi kütkestava ilmaliku asja tõttu ohtu. Ma armastan ja kardan Juma-lat. Ma ei söanda Teda häbistada või Talle mitte kuuletuda maailma rikkuste eest ega mingi hulga ilmalike sugulaste armas-tuse ja soosingu nimel. Ma armastan Jeesust, kes minu eest suri. Ta on minu ostnud. Ma olen ostetud Tema verega. Ma jään usta-vaks Tema nõudmistele ja minu eeskuju ei anna iial vabandust pöörduda kohustuste sirgelt teelt kõrvale. Ma ei ole Saatana ega patu teenija. Minu elu on niisugune, et jätab särava jälje taeva poole.“

Üksainus sõna Jumala poolt, isegi kindel, vaikiv vastupanu ei päästa mitte ainult teie enda hinge, vaid ka sadu teisi. …

Aeg on käes, mil iga hing peab oma omaduste tõttu seisma või langema. Mõned õiged teod, mõned head impulsid võivad mõis-tusele paista õigluse tõendusena, kuid Jumal nõuab kogu südant. Ta ei võta vastu jagatud kiindumust. Kogu olemus tuleb Talle anda või Ta ei võta andi vastu.

Me peame praegu õppima usu õppetunde, kui me tahame seisma jääda kitsikuse ajal, mis tuleb kogu maailmale, et katsuda läbi neid, kes maa peal elavad. Meil peab olema kangelaste julgus ja märtrite usk. – Kiri nr 14, 18. jaanuar 1884, koguduseliikmete-le õde ja vend Newtonitele.