Roomlastele 1:14–16 esitab kolm jõulist isiklikku seisukohta Pauluse murest evangeeliumi kuulutamise pärast Roomas:
Salm 14: „Ma olen kohustatud (olen võlglane)…”
Salm 15: „Ma olen … innustunud (valmis)…”
Salm 16: „Ma ei häbene …”
John Stott toob välja, et need väljendused on nii teravad ja otsekohesed, kuna need on paljude tänaste koguduseliikmete vaadetele otse vastupidised. „Tänapäeva inimesed kalduvad hindama evangeeliumi kui mittekohustuslikku „ekstrat” ning (kui nad on sellega seotud) teenet, mille nad teevad Jumalale.”
Pauluse suhtumine on meile täna õpetuseks. Osa tema teenistuse edukuse saladusest seisnes selles, et ta oli täiesti veendunud, et tal on moraalne kohustus kuulutada evangeeliumi sõnumit. Tema jaoks polnud see kohustus mitte võimalus, vaid võlg Kristusele, kes oli andnud oma elu, et Paulusel võiks olla igavene elu.
Kuid see kohustus ei tähendanud Pauluse jaoks pelgalt ränka tööd. Pigem oli ta agar evangeeliumi kuulutamises, et teisedki võiksid mõista tõde, mis oli nii rikkalikult tema isiklikku elu õnnistanud. Kui teemaks oli Jeesus, oli Paulust raske vaikima sundida. Tema agarus hoidis teda tegutsemas.
Salmidega 14 ja 15 hakkame puudutama tema põhiteemat roomlastele. Esiteks teatab see, et kiri on nii kreeklastele kui ka mittekreeklastele, tarkadele ja rumalatele. Lühidalt – tal oli sõnum igaühele – juutidele, paganatele, intelligentsetele ja haritutele ning neile, kel jäi selles osas vajaka. Nagu me varsti näeme, on Pauluse teemaks roomlastele kirjutades põhiliselt see, et Jumala heldus on kõikide jaoks. Paulus lahkab seda ideed 16. salmis.
Teine idee Rooma 1:15, mis areneb edasi 16. ja 17. salmis, on evangeelium. 3. salmi õppimisest saime teada, et evangeelium on hea uudis.
Põhjus, miks Paulus on oma kuulutuses nii agar, on see, et ta taipab, et see hea uudis on parem, kui keegi suudaks ettegi kujutada. Suutmata vaikida, on ta ajendatud rääkima Jeesusest teistelegi.
In English