Hinge väärtus

Me nimetame end Jumala seaduse hoidjateks ning inimestena, kes väidavad endil olevat suurema valguse ja end elavat kõrgema-te standardite järgi kui kõik teised maapealsed rahvad, peaksime ilmutama iseloomu suuremat täiust ja sügavamat pühendumist, pidades kõrgeks pühi ja igavesi asju. Neile, kes on tõevalguse vas-tu võtnud, on usaldatud kõige pühalikum kuulutus ning meie valgus peaks paistma eredate kiirtena, et valgustada pimeduses viibijate rada ja austada nii oma eluga iga päev Jumalat.

Igal koguduseliikmel on isiklik vastutus nähtava koguduse liikmena ja Issanda viinamäe töölisena ning ta peaks tegema oma parima, et hoida koguduses kooskõla, ühtsust ja armastust. ...

Koguduse üksmeel on tõend, millele maailm ei saa vastu pan-na ega vastu vaielda, tõend, et Jumal on saatnud Jeesuse maailma Lunastajaks. Nende ühtsus ja kooskõla on veenev argument. Seepärast tegutseb Saatan pidevalt, et takistada seda kooskõla ja ühtsust, nii et riidu, tüli ja lahkarvamusi nähes muutuks kristlus uskmatutele vastikuks ning kinnitaks neid uskumatuses ja uskma-tuses. Need, kes kuulutavad tõde, kuid on samas üksteisega vas-tuolus, häbistavad Jumalat.

Kui meie väide, et meil on suuremad tõed kui teistel usulah-kudel, ei vii meid suuremasse pühitsusse ja selle tagajärjeks ei ole puhtam ja püham elu, siis mis on selle tõe eelis meie jaoks? Meile oleks parem, kui me poleks kunagi tõevalgust näinud, kui et me väidame end selle vastu võtnud olevat, kuid ei ole lasknud sellel end pühitseda.

Et kindlaks teha, kui oluline on hinge pöördumine eksitusest tõe juurde, peame oskama hinnata surematuse väärtust, peame tajuma teise surma piinu. Me peame mõistma lunastatuid ootavat au ja hiilgust ning mida tähendab elada Tema ligiolekus, kes suri selleks, et võiks ülendada ja õilistada võitjat ning anda talle ku-ningliku peaehte.

Hinge väärtust ei ole võimalik täielikult hinnata. Kui tänuli-kult meenutavad lunastatud ja austatud inimesed neid, kes olid nende päästmise tööriistad. Keegi ei unusta nende ennastsalgavat tööd, nende sihikindlaid jõupingutusi, nende kannatlikkust, visa-dust ja tõsimeelset südant, mis igatses nende hingede järele, kes oleksid võinud minna Jeesuse Kristuse jaoks kaotsi, kui nad olek-sid oma kohustuse hooletusse jätnud või väsinud head tegemast. – Käsikiri nr 1, 18. veebruar 1880, „Koguduse probleemid“.