Tänase salmiga on Paulus liikunud oma argumentides, et juudid ei ole vabad Jumala kohtust, teise sammuni. Kui nende Seaduse omamine ei kaitsnud neid Jumala kohtu eest, arutleb ta Roomlastele 2:25–29, siis ei päästa neid ka ümberlõikamine.
Juudid panevad ümberlõikamisele suurt rõhku. Juudi rituaalid pärinevad Aabrahamist, selle rahvuse isast. Kui Jumal tegi Aabrahamiga lepingu, mille kohaselt tema järeltulijatest pidi saama valitud rahvas, seadis ta sisse ümberlõikamise kui välise märgi lepingust. Kõik juudi poisid tuli ümber lõigata 8. päeval ja „eesnahaga meesterahvas, kelle eesnaha liha ei ole ümber lõigatud, tuleb hävitada oma rahva seast; ta on tühistanud minu lepingu” (1Ms 17:9–14).
Tulemusena suhtusid juudid ümberlõikamisse kui tähtsaimasse toimingusse. Leon Morris toob välja, et „see oli mõeldamatu, et mees, kes oli ümber lõigatud ja lepingulises suhtes, poleks saanud päästetud”. Teiste sõnadega, juudi ümberlõikamine tagas pääste. Juudi Mishnah’ist võime lugeda, et „kõigil iisraellastel on osa tulevases maailmas”.
Tänases tekstis hajutab Paulus sellise mõtte. Kuna füüsiline tegu ei taga päästet, siis väljendab ta selgelt Roomlastele 2 ja Galaatlastele 5:3, et ümberlõikamisel pole enne tähendust, kui inimene järgib kogu Seadust.
Tema seisukoht esitas koheselt juudi õpetajatele väljakutse, sest ta oli just Roomlastele 2:17–24 demonstreerinud, et juudidki olid süüdi Jumala silmis, kuna nad olid seadusemurdjad. Ja Paulus jõuab hirmuäratava järelduseni 25. salmis, et kui nad murravad Seadust, siis on nad nagu ümberlõikamatud.
Asi oli tõsine. Kui nad ei saanud rajada oma päästekindlust Seadusele ega ümberlõikamisele, siis millele nad pidid lootma?
Paulus teab vastust sellele küsimusele. Ta ei suuda sel teemal vaikida. Kuid enne, kui ta sellele vastab, peab ta asetama veel paar mõtet õigele kohale.
In English