Hinge hingamine

Palve on hinge hingamine. See on kõigi õnnistuste kanal. Kui /.../ kahetsev hing ohverdab end ohvrialtaril, näeb Jumal tema võitlust ja märkab tema siirust. Ta hoiab oma sõrme tema tuiksoonel ja loeb igat südamelööki. Ükski tunne ei või hinge vapustada, ükski erutus kohutada, ükski lein varjutada, ükski patt määrida, ükski mõte või plaan puudutada, mida Tema ei teaks. Ta lunastab selle hinge suure hinnaga ja armastab seda muutumatu armastusega.

Kui palume Suurt Arsti parandada meie hing, kogeme suuri Jumala õnnistusi. Palve ühendab meid üksteise ja Jumalaga. Palve toob meid Jeesusele lähemale, annab uut jõudu ja uut armu nõrgale, väsinud hingele.

Kristus, meie Päästja, oli kõiges kiusatud nagu meiegi, siiski ilma patuta. Ta võttis endale inimloomuse ja oli täiesti inimese sarnane. Tema vajadused olid inimese vajadused. Tal olid füüsilised vajadused, mis nõudsid rahuldamist. Ta tundis väsimust ja vajas puhkust. Oma Isa paludes sai Ta jõudu kohustuste täitmises ja katsumustes. Iga päev püüdis Jeesus päästa inimesi. /.../ Pikki öid veetis Ta kiusatute eest palvetades. /.../

Öised palvetunnid mägedes ja kõrbes valmistasid Lunastajat ette tulevaste päevade katsumustes. Ta tundis vajadust oma hinge ja ihu värskendamiseks, et püsima jääda Saatana kiusatusi kohates. Need, kes püüavad elada nii nagu Tema elas, kogevad sama vajadust. /.../

Ta ütles:
“Kui keegi tahab minu järel käia, see salaku iseennast ja võtku oma rist ja järgigu mind.”
Vaid Kristus võib meile anda jõudu vastata jaatavalt üleskutsele: “Võtke eneste peale minu ike ja õppige minust, sest mina olen tasane ja südamest alandlik.”
See tähendab igapäevast enesesalgamist. Kristus võib meile anda õilsat otsustavust, soovi kannatada ja võidelda Issanda võitlust vaenlase vastu. Jumaliku armu abil võib nõrgimgi olla enam kui võitja. RH 30.10.1900