Kaotatud haridus
Avaldatud 18.3.2011, rubriik Päeva sõna
„Jah tõesti, mina arvan kõik kahjuks oma Issanda Kristuse Jeesuse ülivõimsa tunnetuse vastu, kelle pärast ma olen minetanud kõik selle ja pean kõike pühkmeiks, et kasuks saada Kristust” (Fl 3:8).
Vaevalt mõtleme eriti sügavalt seda salmi lugedes selle tähendusele – see tundub loomulik ja iseenesestmõistetav. Aga püüame mõista Paulust. Ta oli kogenud elu eesmärkide täielikku läbikukkumist; nende eesmärkide, mille nimel ta oli noorusest alates tööd teinud, mille nimel ta oli kodust lahkunud, et saada haridust. Tol ajal tähendas hariduse omandamine oma õpetaja alandlikku teenimist, mis välistas igasugused teised harrastused. Ta oli end jõudnud „üles töötada” ja ka usus arvas ta end tulise olevat. Tal oli Rooma kodakondsus ja rahvuslik toetus, mida oligi tolle aja noorel andekal mehel karjääri tegemiseks vaja. Just nüüd, kui kõik hakkas laabuma, tuli kõigest loobuda. Pärast pöördumist tahtis ta hakata kohe aktiivseks Kristuse kuulutajaks, kuid lühiajalise tunnistamise järel pidi ta mõneti löödud mehena pöörduma tagasi kodukanti. Kaks aastat andis Jumal aega tal end läbi katsuda, kas ta soovib tõesti Jeesuse pärast kõigest loobuda. Ja alles siis, kui ta oli aastaid kindlalt seda valikut hoidnud, kirjutas ta filiplastele tsiteeritud read.
Kui olin ajateenistust lõpetamas, olin juba tükk aega valmistunud kõrgkooli astuma ning enne veel, kui teenistus lõppes, õnnestus mul puhkus lükata sisseastumiseksamitele. Tol ajal soodustati igasugust õppimist, nii et võimalusel arvestati seda isegi sõjaväes. Ma sõitsin koju ja tegin kogu puhkuse aja eksameid. Punktid tulid üle keskmise ja olin kindel, et saan sisse. Kuigi sõjaväest saadud üliheas iseloomustuses oli kuskil keskel lause (eesti keelde pandult) „seltsimees usub Jumalat”, ei pööratud sellele erilist tähelepanu. Ometi ei leidnud lähedased sissesaanute nimekirjas minu nime, küll aga said palju väiksema punktisummaga inimesed sisse. Midagi polnud teha, kui tulin koju, läksin paberitele järele ega saanud mingit selgitust, sest see oli komisjoni otsus, mida ei pidanud tol ajal põhjendama.
Mõne aasta pärast sattusin olema kahekesi sama kõrgkooli partorgiga, kes oli ka olnud vastuvõtu komisjonis. Minu pärimisele vastas ta küsimusega: „Kas sina oleks võtnud minu, kommunisti-ateisti oma õppeasutusse? Mõtle, mis oleks minust saanud, kui oleks välja tulnud veel meie sugulus?” Seega oli selge, et „seltsimees usub Jumalat” oli tee kinni pannud.
Tahes või tahtmata olen pidanud paljuski elama teist elu, kui kunagi ette kujutasin. Olen pidanud oma soove ja unistusi kohandama võimalustega, mida Jumal annab. Vahel tunnen end üsna ilma maise toeta, aga Jumal on viinud läbi kõigest. Hiljuti, umbes aasta tagasi pakuti mulle head tööd ja firma kulul kvalifikatsiooni tõstmise võimalust, aga õppimine käis ainult reede õhtuti ja laupäeva hommikuti. Käisin kohal, kuid mulle ei pakutud mingit alternatiivi ja veel kord pidin loobuma, mis tähendab, et olen tööturul nõrgemal positsioonil. Taas pidin toetuma usus Jumalale ja meenutama Paulust.
„Loobudes kõigest, mis takistab teda tõusmast kõrgemale tasemele või pöörab tema jalgu ära kitsalt teelt, ilmutab usklik oma igapäevases elus halastust, lahkust, alandlikkust, tasadust, kannatlikkust ja Kristuse armastust. Vägi elada kõrgemat, puhtamat, õilsamat elu on meie suur vajadus. Mõtleme ju liiga palju maailmast ja liiga vähe taevariigist.” („Apostlite teod”, lk 310)
Olev Uuk