Paljud 19. sajandi adventistid lugesid seda teksti ning arvasid, et õigeksmõistmine kehtib ainult minevikus tehtud pattude kohta, ning nüüd tehtavad patud on juba nende oma probleem. Selline vääritimõistmine viis nad järeldusele, et enne pöördumist tehtud patud on õigeks mõistetud usu kaudu, aga nüüdsest vajasid nad õigeksmõistmist tegude läbi.
Arvestades konteksti, ei ole sellel salmil tegelikult sellist tähendust. Tuletage meelde, et tegemist on Jumala õiglusega. Paulus räägib ühest põhjusest, miks Kristus suri – oli vaja tõestada, et Jumal on õiglane, kuigi Ta ei karistanud pattu langenuid otsekohe.
See on kaunis tõde. Jumal oli Aadamale ja Eevale öelnud, et „hea ja kurja tundmise puust sa ei tohi süüa, sest päeval, mil sa sellest sööd, pead sa surma surema” (1Ms 2:17). Kuid nad ei surnud kohe, Jumal andis neile oma pika meele tõttu võimaluse elada ja kogeda Tema armu. Samal moel andis Ta Moosese päevil Iisraeli rahvale ohverdamissüsteemi kui armu illustratsiooni näitamaks, et Tema, kes nad kord lõplikult lunastab, on juba teel. Jumal ei asunud patuga võitlusse otsekohe, sest Ta teadis, et Ta saadab Kristuse, kes hävitab patu. Jeesuse surm ei ole mõeldud ainult pärast Risti elanud inimestele, vaid kõikidele maailma loomisest alates.
Jumal ei ole muutunud. Ta ei ole veel tasunud patustele seda, mida nad väärivad. Vastupidi. Õiglus, mis küündis kord Aadama ja Eevani, ulatub armuna ka meieni. Issand „on teie vastu pikameelne, sest ta ei taha, et keegi hukkuks, vaid et kõik jõuaksid meeleparandusele” (2Pt 3:9).