See on üks erilisemaid üleskutseid usklikele Piiblis. Jaakobus räägib kõigepealt neile, kes kannatavad kurja. Et nad palvetagu. Need seal, kellele ta kirjutab, kannatavad mitut kurja. Ilmselt väljastpoolt ehk siis uskmatute vaenamist. Või üldist ebaõiglust selles kurjas ja isekas maailmas. Aga muidugi ka koguduses. Sest neil on nurisemist üksteise vastu, tülitsemisi isekeskis ning üksteise halvustamist.
Kui keegi kannatab kurja, siis ta palvetagu; kui kellelgi on hea meel, siis ta laulgu tänulaule. Niisama loogiliselt järgneb veel kolmas juhtnöör. Kui keegi on haige, siis „ta kutsugu kogudusevanemad enese juurde ja need palvetagu tema kohal teda õliga võides Issanda nimel. Ja usupalve päästab tõbise ja Issand tõstab ta üles, ja kui ta on pattu teinud, siis antakse talle andeks. Tunnistage siis üksteisele patud üles ja palvetage üksteise eest, et te saaksite terveks!“
Aga kõik ei saa terveks. Et sellele saladusele lähemale jõuda, peaksime ehk tähele panema kaht olulist asja, mida Jaakobus esile toob: pattude tunnistamine ja usupalve. Kuidas meil nendega on? Kui mõjuvõimsad on meie palved? Kuidas on seotud pattude tunnistamine ja mõjuvõimsad palved?
Kui keegi kannatab ükskõik missugust kurja, siis ta palvetagu. Kandku kõik Jumala ette. Kui kellelgi on hea meel, siis ta laulgu tänulaule. Mitte ainult kirikukooris, vaid niisama koridoris ka. Siis kõik teavad, et sul on hea meel.
Ivo Käsk
In English