Võimas kuulutus

Elades kõrbes, sai Ristija Johannes juhtnööre Jumalalt. Ta uuris Jumala ilmutust looduses. Jumala Vaimust juhituna uuris ta prohvetite kirju. Päevad ja ööd oli Kristus tema uurimisobjektiks ja mõtisklusaineks, kuni imeline nägemus täitis tema meele, südame ja hinge.

Ristija Johannes vaatles Kuningat Tema ilus ja unustas enda. Vaadeldes pühaduse Majesteeti, tajus ta enda puudusi ja väärtusetust. Johannes oli saanud korralduse kuulutada Jumala sõnumit! Tal tuli püsida tugevana Jumala väes ja Tema õiguses. Ta oli valmis hakkama Jumala sõnumitoojaks, kartmata inimesi, sest ta oli vaadelnud Jumalat. Julgelt võis ta seista valitsejate ees, sest ta oli värisedes kummardanud maha kuningate Kuninga ees.

Johannes ei kuulutanud oma sõnumit osavate väidete ega geniaalsete teooriate abil. Ülivõimsalt ja karmilt, kuid siiski lootusrikkalt kõlas ta hääl kõrbes: “Parandage meelt, sest taevariik on lähedal.” (Mt3, 2)
Uus, tundmatu jõud puudutas inimesi. Rahvahulgad elavnesid ja kogunesid kõrbe. /.../

Meie ajal, just enne Kristuse teist tulekut tuleb teostada samasugune töö. Jumal kutsub mehi valmistama rahvast, kes võiks püsida Issanda suurel päeval. Meie rahvas, kes usub Kristuse peatsesse tulekusse, peab kuulutama sõnumit: “Valmistu kohtuma oma Jumalaga!” (Am 4, 12)
Meie sõnum peab olema sama lihtne ja selge nagu Ristija Johannese sõnum. Ta noomis kuningat tema kurjuse pärast. Kuigi tema elu oli ohus, ei kõhelnud ta kuulutada Jumala Sõna. Samuti tuleks meil tänapäeval teha oma tööd ustavalt.

Et võiksime kuulutada sellist sõnumit nagu Johannes, peab meil olema samasugune vaimulik kogemus. Sama töö peab toimuma meis. Meil tuleb vaadata Jumalat ja Teda vaadates unustada ennast. 8T 331-333