Kristus armastab patust

On neid, kes hellitavad kadeduse ja pahameele vaimsust oma kaaskristlaste vastu, nimetades seda Jumala Vaimuks. Nad käivad keelekandjatena edasi-tagasi, süüdistades ja hukka mõistes, ise-loomu laimates, sisendades südameisse pahatahtlikkust. Nad kannavad valeteateid oma naabritele, kes seda laimu kuulates kaotavad Jumala Vaimu. Ei säästeta isegi Jumala käskjalga, kes toob inimestele Tema tõde.

See patt on hullem kui Aakani patt. Selle mõju ei piirdu nen-dega, kes seda endas kannavad. See on kibeduse juur, millega rüvetuvad paljud. Jumal ei saa õnnistada kogudust enne, kui see on puhastatud sellest halvast, mis rikub meeli ja vaimu, nendest hingedest, kes ei paranda meelt ega muuda oma käitumisviisi.

See, keda Kristuse Vaim on uuendanud, ei armasta üksnes Jumalat, vaid ka oma kaaskristlasi. Eksinuid tuleb kohelda vasta-valt Jumala Sõnas antud juhistele. „Vennad, kui inimest peaks ka tabatama mingilt üleastumiselt, siis teie, vaimusaanud, parandage niisugust tasase vaimuga, jälgides ennast, et te ise ei satuks kiu-satusse“ (Gl 6:1).

Halba tuleb noomida siiralt ja ustavalt. Kuid veendugu selle töö ettevõtja kõigepealt, et ta ise ei oleks halbade tegude tõttu Kristusest lahutatud. Ta peab suutma parandada eksijat alanduse vaimus. Kui ta seda ei suuda, siis ei tohiks ta püüda parandada ega noomida oma kaaskristlasi, sest ühe ülekohtu kõrvaldamise ase-mel oleks tagajärjeks kaks eksimust.

Olgu inimesed ettevaatlikud selles, kuidas nad kohtlevad Kris-tuse verega ostetuid. Ärgu nad unustagu Päästja palvet vahetult enne seda, kui Ta läks oma jüngrite juurest pikale heitlusele Ket-semani aias. Ärgu nad unustagu kõrget hinda, mille Ta on and-nud inimolevustele neid oma elu ohvriga ostes. Palju on neid, kes paistavad soovivat haavata ja kurvastada oma kaaskristlaste sü-dant. Kas nad järgivad eeskuju, mille Kristus neile jättis? Kus nad leiavad Tema tegevuse aruandes nii vähe sallivust ja kannatlikkust kaaskristlastega suhtlemises? ...

Kristlasi eristab ilmalikest inimestest Kristusega sarnanemise ilmnemine, mis oma puhta mõjuga puhastab südame isekusest. – Käsikiri nr 52, 18. aprill 1902, „Fragmendid“.