Seisin veidra ukse taga ja olin üsna nõutu – mis edasi? Uksel polnud linki. Mitte mingisugust. Polnud ka võtit lukuaugus, mis oleks võinud abiks olla. Mida teha? Tõmmata? Lükata? Oodata? On see lukus? Kella lasta? Kella pole. Koputada? Maja suur, vaevalt keegi kuuleb. Olen ma üldse siia oodatud? Kuidas ma tean, et mul on mingigi voli siia sisse pääseda? Või tulevad vaid need, kel võti? Ma nagu ei sobiks siia. Ma pole valitud.
Tegelikult, nagu selgus, oli asi lihtsam. Ust tuli vaid lükata, tegelikult päris suure jõuga lükata ja – ennäe – see avaneski. Paar päev hiljem nügisin juba üsna enesekindlalt õlagagi ukse lahti, kui käed hõivatud olid. Ma teadsin, et olin sisse oodatud. Ometi on mul meeles see tunne – oled ukse taga ja ei tea, kuidas sisse saada. Oled kutse peale pika maa maha sõitnud ja võõrasse riiki jõudnud, ja siiski otsekui kontvõõras.
Me oleme ilmselt kõik kuulnud võrdlust väljaspoolse lingita südameukse ja koputava Jeesusega. Ent kas pole mitte vahel ka meie kiriku – või tuleks koguni öelda „koguduse“ – uksega samamoodi. Mõistlikud mõistavad, omad teavad, oodatud pääsevad sisse.
Jumal, aita, et võiksin täna olla kellegi jaoks ukseavajaks Sinu juurde. Aita, et ma ei jätaks kedagi Sinu kodu ukse taha.
Anne Vahtramäe
In English