Igal asjal on oma aeg...
Avaldatud 18.6.2011, rubriik Päeva sõna
„Ärge muretsege ühtigi, vaid laske kõiges oma palumised palve ja anumisega ühes tänuga saada Jumalale teatavaks” (Ef 4:6).
Oled sa igatsenud endale parimat sõpra, kellele jagada igat pisematki hetke oma elust ja oma tegemistest? On sul vahel tunne, et tahaksid kellelegi kõik ära rääkida ja kuulda tema nõuannet?
Mina vastan nendele küsimustele jaatavalt.
Õppides Jumalat tundma, hakkasin ma Tema poole üha tihedamini ja üha suuremate soovidega pöörduma. Tundsin väga suurt igatsust sõbra järele, kellega saan siin Maa peal rääkida, kui miski vaevab südant. Seadsin eesmärgiks palvetada Jumala poole iga päev ja paluda, et Ta saadaks mu teele sõbra, kes vastaks mu ootustele, kellega saaksin koos naerda, muresid jagada, kellega koos oleks tore rääkida ilma, et ta mind imelikult vaataks või mind välja naeraks. Algul tuli iga päev meelde see ihaldusväärne palve, mille täitumist ma nii väga ootasin, kuid aja möödudes kaotasin lootuse ja usu Jumala väesse. Palvetamine jätkus vahelduva eduga: kord palvetasin, kord mitte. Paari aasta möödudes lakkasin palvetamast, sest see soov näis olevat Jumala jaoks liiga suur. Kuid siis, kui ootasin vastust kõige vähem, see tuli.
Olin Kristat mõned korrad ka varem näinud, kuid miskipärast me ei suhelnud. Ühel 2006. aasta noorteüritusel istus ta minu kõrvale ning hakkasime rääkima. Mäletan, et saime koos naerda. Oli tore vestlus! Ta oli just saamas 16-aastaseks ja kutsus mindki oma sünnipäevale. Otsustasin minna. Koju minnes ei tulnud mulle hetkekski pähe, et Krista võiks olla vastus minu „ammusele” palvele. Läksin jaanuaris ta sünnipäevale ja sealt otse läksime koos talvelaagrisse. Selles laagris saime üha lähedasemaks ja rääkisime pikalt-laialt igasugustel huvitavatel teemadel. „Oli alles lahe nädalavahetus!” mõtlesin koju jõudes. Ühel õhtul, kui MSNis rääkisime, meenus mulle, et olin pikka aega palvetanud Jumala poole sooviga leida parim sõber. Trükkisin Kristale: „Tead, sa vist oled mu palve vastus...” Kusjuures ta kirjutas mulle täpselt samal ajal täpselt sama teksti. See pani tõesti pisaraid valama. Õnnepisaraid muidugi!!!
Olen Jumalale nii tänulik, et Ta vastas mu palvele just siis, kui selleks oli parim aeg. See kogemus näitas mulle, kui väga Jumal meid armastab ja et Ta tahab mulle ja sulle parimat. Ta näeb laiemalt kui meie ning seetõttu usaldagem Teda igas olukorras. Esitagem Talle iga südamesoov ja iga salajasim asi, mis südamel. Ta vastab meile just siis, kui selleks on parim aeg! Tema teab, millal on parim aeg ja mis on õige vastus teie palvele!
Täna on just see päev, mil võime väljendada sõpradele suurimat tänu selle eest, et nad meil olemas on. Pühendagem see päev oma sõpradele, et nad ei unustaks seda päeva iialgi! See on päev, mil võiksime rohkem aega võtta Jumala ja sõprade jaoks, tehes just neile rõõmu ja pannes nad naeratama, viies neile kommikarbi või aidates neid kodutöödes?
Kristi