Täna on imeilus ilm, päike ja soe ilm oleks justkui tellitud tänaseks päevaks. Ma olen seda päeva oodanud sellest hetkest, kui olin väike tüdruk – tüdruk, kes unistas abiellumisest valges maani kleidis. Nüüd on see päev käes ja ma olen nii elevil. Veel mõned tunnid ja minust saab ühe toreda ning hea mehe abikaasa.
Mälestus nendest hetkedest on värsked ja kustumatud. Koosveedetud aastad on andnud meile palju ja samas võtnud üht teist. Me oleme õppinud teineteist rohkem tundma, me oleme kasvanud kokku üheks. Kuigi elu on meie teele palju raskusi ja katsumusi veeretanud, oleme neist koos jagu saanud.
Et suhe toimiks, on vaja teha vahel järeleandmisi, vahel õigel ajal vaikida – ka siis, kui tunned, et sul on õigus. Meie armastus ja kirg teineteise vastu pole aastatega vähenenud, vaid pigem kasvanud suuremaks ja tugevamaks.
Kuigi minu abikaasa ei ole usklik ega ristitud meie koguduses, käib ta vahel minuga kirikus ja kristlikel üritustel. Ta austab minu valikuid ja minu suhet Jumalaga. Ma tean, et Jumal on andnud juba oma õnnistuse meie suhtele, kuid minu südamesooviks on kord seista abikaasaga kirikus ning saada kiriklikult laulatatud ja õnnistatud. Südames usun ja palvetan, et kord saaks ka see unistus teoks.
Olen südamest tänulik oma Taeva Isale, et Ta on mu ellu saatnud imelise abikaasa ja kinkinud toredad lapsed. Et Ta on andnud mulle võimaluse olla õnnelik. Õnn on täiuslik, kui sinu elus on Jumal!
Annika Kaljuvee
In English