KUI LÕPEB VÄSIMUS

Enamik meist saaks kasu väikesest muutusest, väikesest ümbertöötlusest. Me kõik saame aru muutuse vajadusest austamise ajal. Meile antakse Tema sarnane auline ihu. See saab olema tegelik keha, sest Jeesus oli tegelik. Kui Ta tuleb jälle, võtab Ta meid reaalsesse paika.

Uues Jeruusalemmas valmistab Jeesus koha oma rahvale. Meile on tõotatud eluasemed elamiseks (Jh 14:1-3). Meile on räägitud, millega me tegelema hakkame. Me ehitame maju ja elame neis. Me istutame viinapuuaedu ja sööme nende viljast. Me ei tööta asjata, vaid naudime oma kätetööd (Jesaja 65).

Jeesust huvitab ka meie identiteet. Uuel Jeruusalemmal on vundament, ja sellel on kirjas inimeste nimed. Need on need nimed, mida nende emad andsid neile, kui nad sündisid. Meid tuntakse nime järgi, meile iseloomulike joonte järgi, meile omase käitumisviisi järgi. Ka meie tunnetame nagu me ise oleme tunnetatud(1Kr 13:12).

Mõnikord ütlevad noored: „Kes tahaks minna taevasse – ma ju väsin ära igavesti elamisest!“ Kuid peatu ja mõtle hetkeks, mis see on elus, mis sind väsitab. Me väsime pisaratest. Jesaja 65:19 ütleb, et „nutu- ega hädakisahäält enam ei kuulda”. Ilmutuse 7:17 ütleb, et „Jumal pühib ära kõik pisarad lunastatute silmist”. Me väsime patust. Ilmutuse 21:27 ütleb, et Uues Jeruusalemmas „ei ole midagi, mis on rüve”. Me väsime surmast ja valust. Ilmutuse 21:4 ütleb, et „surma ei ole enam ega leinamist ega kisendamist, ning valu ei ole enam.“ Me väsime haigustest. Jesaja 33:24 ütleb, et „ükski elanik ei ütle: ’Ma olen nõder!’“ Me väsime üksindusest. Ilmutuse 21:3 ütleb, et „Jumal ise elab nende juures ja on neile Jumalaks ja nemad on Tema rahvaks”.

Jeesus on pakkunud meile võimaluse elada igavesti. Taevas on reaalne koht ja see loodi, pidades silmas suurimat õnne.