Tundub, et paljudel juhtudel koosneb kogudus kahte sorti kristlastest. Ühelt poolt need, kes soovivad alati rääkida Jumala halastusest ja lahkusest. Teiselt poolt need, kellele meeldib kohtumõistmine.
Need, kelle jaoks Jumal on peamiselt seotud kohtumõistmisega, kujutavad Teda ette kui peatimukat, kes ootab, et keegi astuks üle piiri, et Ta saaks inimese ette võtta. Armastuse poolel olijad näevad Jumalat täiesti ohutu tegelasena. Kus on tasakaal? Paulus püüab selle tänases salmis jalule seada. Ta esitab Jumalat nii lahke kui ka karmina. Kuid apostel asetab nii lahkuse kui ka karmuse konteksti. Jumal osutab alati lahkust neile, kes soovivad seda vastu võtta. Ta ei soovi midagi muud, kui vaid saaks jagada selle maailma elanikele – nii juutidele kui paganatele – oma armu. Üks autor väljendas seda nii: „Tema headust näevad alati need, kes usaldavad pigem Teda kui iseenda teeneid või oma nauditavat privilegeeritud seisundit.” Neil, kes „püsivad helduses” või armus, pole midagi karta. Kuid neil, kes usaldavad iseennast, loobuvad Tema armust ja mässavad Jumala vastu, tuleb näha Jumala karmimat poolt. Jumal ei taha küll kellelegi liiga teha, kuid Ta soovib neid nende täbarast olukorrast välja tuua, et nad võiksid pöörduda Tema helduse poole ja võtta vastu Tema poolt antav elu. Kuid lõpuks raiub Jumal siiski maha need, kes jätkuvalt loobuvad Jumala headusest. Need on karmid sõnad. Need räägivad kohtumõistmisest, mille tagajärgi saab näha nii selle maailma õlipuu küljes kui ka tulevase riigi kontekstis ja mis tulevad esile Kristuse taastulekul. Tänane tekst näitab selgelt, et armust on võimalik taganeda, ja räägib kristlastest, kes eraldavad end Jumalast, põlastavad ja hülgavad Tema headust ja halastust ning leiavad end selle tulemusena väljaspool taevariiki. C. Cranfield arvab, et sõnum maha raiumisest „hoiatab vale ja mitteevangeelse kindlustunde eest”.
Meie lootus on Jeesuses Kristuses ja Tema õiguses, nagu ütleb ka üks vana laul. Igal päeval on meie kõige olulisemaks kohustuseks olla ühendatud Tema ja Tema armuga. Ainult siis ei raiuta meid kunagi maha.