Minu elus on kahte sorti palveid. Ühed neist on n-ö mõistusega tehtud, mil kannan Jumala ette kõik selle, mis on hetkel oluline, ja inimesed, kellest tean, et neil võib hetkel raske olla, lähedased ja tuttavad loomulikult ka. Ma ei arva, et see on mingil moel paha palve. Igal juhul on hea, kui me palume. Jeesus ise on soovitanud seda teha, öeldes näiteks ka, et „alati tuleks palvetada ja mitte tüdida“ (Lk 18:1).
Need teised palved on Jumala ees hinge väljavalamise palved, kus olen nii avatud, et Jumal saab teatud olukorrad ja inimesed tugevasti südamele panna ning palve nagu voolab minu seest välja ja ma saan nagu pisut osa sellest, mida Jumala armastav süda tunneb nii meie kui nende Tema laste suhtes, kes hetkel Teda tunda ei taha ja on seetõttu väga õnnetud.
Ühel korral pani Taevane Isa mulle südamele kolm inimest, kes olid kunagi meie koguduses käinud, kuid olid nüüdseks „kadunud“. Nutsin ja palusin, et Isa nad tagasi kutsuks, ja nad olid äkki minu jaoks nii kallid ja nii olulised. Kui ma palve lõpetasin ja Jumala Sõna lugema hakkasin, leidsin sealt, kus minu lugemise järg parasjagu oli, Jumala sõnad, mis on tänaseks salmiks.
Fraas „ja nad tulevad tagasi vaenlase maalt“ mõlgub mul sageli meeles kadunud koguduseliikmetele mõeldes ja nende pärast paludes.
Eha Lobjakas
In English