Meil on hulgaliselt häid reegleid, kuid tihtipeale käivad asjad oma rada pidi. Ausus on mõnikord kahjulik, kasulik oleks nagu pisut valetada või manööverdada. Mida oma lastele õpetada, mille järgi ise käia? Kas võib olla, et mina kristlasena järgin ka teatud kristlikke reegleid, mis omaette olles ei oma erilist tähtsust? Või vastupidi, kõik minu kõrgemad väärtused on ühe kitsa ringi jaoks, maailmaga suheldes olen nagu kõik teisedki?
On selge, et teatud reeglid ja normid peavad olema, Jumala Sõna annab selleks tugeva aluse. Sealt saame kindluse elu tähtsamates küsimustes. Paraku on kristlikud arusaamised ja reeglid olnud aegade jooksul väga erinevad ja on ka tänapäeval eri kultuuride lõikes. Selle üsna pika aja jooksul, mil mina olen adventkoguduses olnud, on koguduse väline nägu päris põhjalikult muutunud. Mul on hea meel, et õekesed ei pea enam kandma juuksekrunni ja kitarr ei ole patune pill ja hingamispäeval võib olla mere ääres ja lapsed ei pea kirikupingis istuma kangestunult ja... Samas on kahju, et mõned asjad on kaotanud pühalikkuse ja olulisuse, mis neil varem oli.
Aga oskad sa öelda, hea lugeja, milline peaks olema kahekümne esimese sajandi kristlase näoilme, kas tõsine või rõõmus või õnnelik või pühalik või veel midagi muud? Mina ei tea. Tundub, et kuna Jumal on meid loonud väga erinevateks, ei peagi me olema ühenäolised.
Kus on minu parimad mõtted ja teod, kas salajas südame põhjas, mida näeb üksnes Jumal, või olen ma tõeline kristlane üksnes avalikkuse ees? Seesama küsimus on kristlaste dilemma olnud läbi aegade.
Raimu Kuris
In English