Piibel pruutidele

Lääne maailmas kaunistab kaunis sõrmus enamasti tulevasi pruute. Ka Indias sümboliseerivad kuldne kett ümber kaela või kuldsed käevõrud sama. Kuid Ghanas ei tähista sündmust miski enam kui valgesse nahka köidetud Piibel.

Kui ma olin külastamas Ghanat, küsisid minult mitu noort ghaanalast Piiblit. Esmalt erutusin nende armastusest Jumala Sõna vastu, siis aga avastasin põhjuse – ilma Piiblita võis nende väljavalitu öelda lihtsalt “ei”.

Aastaid tagasi muutus Ghana olukord pehmelt öeldes raskeks. Valgeid Piibleid müüdi hinnaga üle saja dollari. Sellistel põhjustel jooksid mehed Jumala Sõna järele!

Inimesed panevad vitriinidele Piibleid, mis on läbi teinud kõiksugu katsumusi, nagu need, mis säilisid natside hävituslaagreis või mis peatasid püssikuule.

Siiski, kui laulukirjutaja rääkis sõnast, ei mõelnud ta tõenäoliselt kirjutatud pühakirjadele. Piibel, sellisel kujul, nagu meie seda teame, ei eksisteerinud veel. Koopia Toora või Moosese seadusest puhkas turvaliselt templis ja enamus inimestest tegelikult ei näinud kunagi Pühi kirju, rääkimata nende lugemisest. Seepärast said ka sõnad Jumala avaldusest nende jaoks teistsuguse kõla. “Sinu sõna olen ma peitnud oma südamesse,” tähendab “Ma olen seda õppinud, kuni ma tean seda kirja täielikult.” Suulises ühiskonnas tähendab teada Jumala sõna peamiselt kuulamist ja meelde jätmist. Kes armastab Sõna seepärast, et leiab selle olevat “väga selge”, on maitsnud selle sõnu, näinud selle tähendust ja lisanud selle oma ellu. ta on selle peitnud, kuid mitte lepingulaekasse vaid oma südamesse. Ta saab meelde tuletada selle suurepäraseis lõike. See tuleb valmilt olema mõõdupuuks tema tegude õigsusele.

Ma vahel kadestan neid ühiskondi, mis nõuavad mälult kangelastegusid. Ellen White räägib meile, et enne lõppu me toetume oma mälestustes Jumala Sõnale. Läbi aegade on see ennustus motiveerinud koguduse liikmeid pähe õppima osi Piiblist.

Mis iganes on põhjus, tundmaks Jumala Sõna, me oleme selleks parimad. Tunda seda ja armastada seda, on kõige parem.

“Igal päeval peaksid need kallid, kuldsed hetked mitmeid kordi olema pühendatud palvele ja Pühakirja õppimisele, et kirjutatu mällu jätta, et vaimne elu võiks hinges eksisteerida.”