Taanieli palves on hoolikale lugejale üllatus – ta arvab ennast nende patuste hulka, kelle vastuhakk tõi Jeruusalemma rüüstamise. Taaniel oli teismeea lõpus, kui Nebukadnetsar ta vangi viis, ning tal oli tugev iseloom, mida on Piiblis kirjeldatud. Seega on ülimalt kaheldav, et ta tegelikul osales jäledustes, mille tõttu tempel maha jäeti. Taaniel ei olnud see, kes rikkus hingamispäeva või pani lapsi Mooloki tuliste käte vahele, ometi kasutas ta sõna meie.
See on ühise vastutuse ja kahetsuse palve ning annab olulise mudeli meie kui ülejäänute koguduse ülesandele. Ülejäänute kuulutuse kriitiliste elementide hulgast leiame kohustuse hoiatada maailma, et „langenud on suur Paabel“ (Ilmutuse 14:8). Jumala rahvas mõistagi on Paabelist välja kutsutud (Ilmutuse 18:4), nii et meil on kerge langeda „meie ja nemad“ mentaliteeti – meie oleme Jumala valitud rahvas ja nemad on Paabel. See võib olla meie sõnumi avalikus kuulutamises viga. Meid on saadetud kuulutama Jumala nime (ehk iseloomu), mitte enda oma. See, kellele me suuname kogu tähelepanu, on Jumala Tall, mitte meie ise. Kui kuulajad tajuvad, et me peame ennast paremaks, otsustavad paljud meid lihtsalt maha kanda kui järjekordset kõrki sekti, aga seda viga ei tohi me endale lubada.
Taanieli eeskuju on ehk hea eeskuju, kuidas avalikkusele Paabeli pattudest rääkida. Lõppude lõpuks oleme me kõik osa probleemist − me kõik oleme pattu teinud ja Jumala aust ilma jäänud. Me ei pruugi olla isiklikult sooritanud langenud kiriku patte, eriti neid jubedamaid, mis toimusid pimedal keskajal, aga me peaksime tunnistama koos Taanieliga, et meil on siiski probleemis osa.
„See on meie kristlik ajalugu ja seda oleme meie teinud,“ võime inimestele rääkida, „aga nüüd on aeg seda kahetseda, Jumalalt andeks paluda ja võtta sisse oma koht Tema pingutustes maailma päästa.“ Siin pole mingit „meid“ ja „neid“, lihtsalt üks patune sirutab teistele käe ja näitab neile väljapääsu.
In English