Suur pöördumine

Märkasime eile, et Paulus lahkas juutide ideed, kus ümberlõikamine võrdsustati päästega. Täna avastame, et Paulus pole veel lõpetanud juutide ususüsteemi raputamist. Ta esitab jätkuvalt väljakutseid nende teoloogiale ümberlõikamisest ja kindlusele, mille see peaks kaasa tooma.

Eile viitas Paulus Rooma 2, 25, et kui juudid, kes olid ümber lõigatud, murdsid seadust, siis arvestati seda nii nagu neid poleks kunagi ümber lõigatud. Täna vaatab ta 26. salmis mündi teist külge, osutades paganatele, kes polnud ümber lõigatud, kuid keda arvestati ümberlõigatuiks, kui nad pidasid Jumala seadust.

Mida see tähendab? See ei tähenda, nagu nad saaksid päästmise läbi seadusele kuuletumise. Paulus eitab seda võimalust eriliselt Rooma 3. ptk.-s. Pigem ütleb ta, et paganatel on juutidega võrdne positsioon, kui asi puudutab Jumala tõotust. Juutidel tuleb seista Jumala kohtu ees sama hästi kui paganatel.

See, mida Paulus ütles, šokeeris juudi liidreid. Traditsiooniliselt olid nad ette kujutanud, kuidas nad mõistavad kohtupäeval ümberlõikamata paganate üle kohut. Kuid rollid võisid tegelikkuses osutuda vastupidiseks. Jumalale pole tähtis mitte väline sümbol ümberlõikamise näol, vaid täielik alistumine Tema tahtele.

See õpetus on väga tähendusrikas 21. sajandi kristlastele. Paljud arvavad, et ristimine on sarnane ümberlõikamisele. Kuid ristimine pole maagiline. See on ümberlõikamise sarnaselt väline sümbol sellest, et inimene on pühendanud end Jumalale ja Tema tahte täitmisele.

Sama kehtib ka koguduse liikmeksolemise kohta. Ei ole midagi päästvat kogudusse kuulumise juures, kas see on siis rooma-katoliku kirik, baptisti või adventisti kogudus.

Nagu Paulus õpetab, tuleb pääste usu kaudu Jumala armu läbi. Päästetud inimene otsib Jumala tahet. Vaid selles kontekstis omavad koguduse liikmeks olemine ja ristimine tähendust. Väljaspool seda on nad tähenduseta. Kõiges selles seisavad kõik Jumala lapsed – nii juudid kui paganad – ühel pinnal.