Märkasime eile, et Paulus lahkas juutide ideed, kus ümberlõikamine võrdsustati päästega. Täna avastame, et Paulus pole veel lõpetanud juutide ususüsteemi raputamist. Ta esitab jätkuvalt väljakutseid nende ümberlõikamise teoloogiale ja kindlusele, mille see on kaasa toonud.
Eile viitas Paulus Roomlastele 2:25, et kui juudid, kes olid ümber lõigatud, murdsid Seadust, siis arvestati seda nii, nagu neid poleks kunagi ümber lõigatud. Täna vaatab ta 26. salmis mündi teist külge, osutades paganatele, kes polnud ümber lõigatud, kuid keda arvestati ümberlõigatuiks, kui nad pidasid Jumala Seadust.
Mida see tähendab? See ei tähenda, nagu nad saaksid päästmise läbi Seadusele kuuletumise. Paulus eitab seda võimalust eriliselt Roomlastele 3. peatükis. Pigem ütleb ta, et paganatel on juutidega võrdne positsioon, kui asi puudutab Jumala tõotust. Juutidel tuleb seista Jumala kohtu ees sama hästi kui paganatel.
See, mida Paulus ütles, šokeeris juudi liidreid. Traditsiooniliselt olid nad ette kujutanud, kuidas nad mõistavad kohtupäeval ümberlõikamata paganate üle kohut. Kuid rollid võisid tegelikkuses osutuda vastupidiseks. Jumalale pole tähtis mitte väline sümbol ümberlõikamise näol, vaid täielik alistumine Tema tahtele.
See õpetus on 21. sajandi kristlastele väga tähendusrikas. Paljud arvavad, et ristimine on sarnane ümberlõikamisele. Kuid ristimine pole maagiline toiming. See on ümberlõikamise sarnaselt väline sümbol sellest, et inimene on pühendanud end Jumalale ja Tema tahte täitmisele.
Sama kehtib ka koguduse liikmeksolemise kohta. Kogudusse kuulumise juures ei ole midagi päästvat, olgu see siis roomakatoliku kirik, baptisti või adventkogudus.
Nagu Paulus õpetab, tuleb pääste usu kaudu Jumala armu läbi. Päästetud inimene otsib Jumala tahet. Vaid selles kontekstis on koguduse liikmeks olemisel ja ristimisel tähendust. Väljaspool seda on nad tähenduseta. Kõiges selles seisavad kõik Jumala lapsed – nii juudid kui paganad – ühel tasandil.
In English