Martin Luther armastas rääkida lugu kahest kitsest, kes said kokku kitsal sillal üle sügava kuristiku. „Nad ei saanud tagasi keerata ega söandanud ka võidelda. Pärast lühikest arutelu heitis üks neist maha ning lasi teisel endast üle kõndida, ja nii ei saanud kumbki häda.“
„Loo moraal on väga lihtne,“ ütles Luther, „ole rahul, kui sinu isikut surutakse alla, et säilitada rahu.“ Luther kiirustas lisama, et ta rääkis inimese uhkusest või väärikusest, mitte südametunnistusest.
Selline suhtumine lahendaks suure osa raskustest, mida kohtame nii maailmas kui ka koguduses.
Kuid sa võid küsida: miks on meil koguduses samasugused probleemid nagu maailmas? Me tulime ju maailmast välja, kui me kogudusega liitusime?
Vastus on jällegi väga lihtne: patt. Kuid kas kristlased pole Jeesuse pärast patust loobunud? Jah on, kuid olla koguduse liige pole sama, mis olla kristlane. Ja kristlane olla ei tähenda, et meie ego ei hiiliks aeg-ajalt sisse ega nõuaks uhkusega oma viise koguduses ja kristlikus kodus.
Oleks imeline, kui iga koguduseliige saaks kogudusse vastuvõtmise hetkel täielikult ja täiuslikult pühaks. Kuid see pole nii. Mõned koguduseliikmed ei ole pöördunud; kuid isegi tõeliselt pöördunud seisavad silmitsi tõsiasjaga, et pühitsus on elutöö.
See tõde pole siiski põhjuseks, miks mitte muutuda täna alandlikumaks, pühamaks, hoolivamaks ja armastavamaks. Jumal tahab juba täna teha sinust oma kuningriigi rahutegija.
On üks teravmeelne ütlus:
Elada taevas koos pühakutega on õndsus ja au,
kuid elada maa peal koos pühakutega on sageli teine lugu.
Jumal kutsub sind täna, et muuta kogudus maailmast erinevaks. Ta kutsub sind isiklikult saama Jeesuse sarnaseks rahutegijaks.
In English