Kuidas saab Jumal mõned inimesed taevasse võtta ja teised hävitada? Teame ju, et kõik on pattu teinud ja surma väärt. Kas see on siis õiglus?
Mäletan siiani, kuidas lugesin esimest korda tähendamissõna kadunud pojast. See ärritas mind. Kuidas sai Jumal kui Isa andestada vastuhakanud pojale? Arvasin, et talle tuleks anda katseaeg ning ta peaks enda tõestamiseks teenima pikalt ja ustavalt perekonna farmis. Poeg oleks pidanud oma patu eest kas või natukenegi maksma, kuid isa tervitas teda avasüli ja taastas poja seisuse. Kus on õiglus? Ta ei saanud seda, mida oli ära teeninud.
Probleem suureneb veelgi, kui vaatame seda lugu vanema poja elu valguses, kes oli üks tõeliselt hea inimene. Tema ei kolanud mööda ilma ringi ega eksperimenteerinud patuga, vaid pühendas oma elu kodus olemisele ja isa teenimisele. Vanem poeg tegi õigeid asju. Kui ta vihastas oma isa käitumise pärast, siis vihastusin ka mina. Miks rõõmustada venna kojutuleku üle? Nooremal ei jäänudki muud võimalust üle. Ta oli kerjus, kes sõi koos sigadega. Juutide meelest ei olnud võimalik enam madalamale laskuda. „Ja nüüd tuleb ta koju,”mõtles vanem vend, „peale seda, kui ta on kõik oma varanduse ära kulutanud, et osa saada minu omast. Selle üle ei pea küll rõõmustama.”
Kumbki vendadest ei saanud seda, mida oli ära teeninud. Kui kaugele see ebaõiglus veel minna võib? Kas pole siis õiglane, kui saad selle, mille oled ära teeninud?
Nüüd sekkub arm. Armu definitsiooniks on millegi ärateenimatu saamine. Jumala arm annab elu neile, kes on väärt surma, kuid kes võtavad vastu Jeesuse. Ta teeb meist oma pojad ja tütred, kuigi me tegelikult Tema perekonda ei kuulu. Kuidas võib Jumal seda teha ja samal ajal olla ka õiglane? Kuidas saame usaldada kedagi, kes annab reeglid, kuid neid ise ei järgi?
Seda laadi küsimused näitavad Jumala eksistentsis kahtlemist. Homme vaatame, kuidas saab Jumal inimestele anda seda, mida nad pole ära teeninud, ning olla samal ajal ise õige ja õiglane.
In English