Jaakobus tõi näite, et lugejad saaksid eeskuju mõjuvõimsa palve kohta. „Eelija oli meiesugune inimene, ent ta palvetas püsivalt, et ei sajaks vihma, ning kolm aastat ja kuus kuud ei sadanud piiskagi vihma maa peale. Siis ta palvetas taas ja taevas andis vihma ning maa laskis tärgata oma viljal.“
Eelija-näide on selleks, et näidata, mida võib inimese palve teha. Palve, et ei sajaks. Kas meile ikka jõuab kohale see, millest jutt? Või segab meie mõistmist kõrvalmõte, et Eelija oli eriline mees.
Ei-ei. Jaakobus kõrvaldab selle. Ta oli meiesugune inimene. Tal ei olnud eeliseid ühegi Jaakobuse kirja lugeja ees. Kaasa arvatud meie ees. Tema pidi elu ja väljakutseid vastu võtma nii nagu iga teine inimene.
Mõtle Eelijale Karmeli mäel. Seal seisab mees, kes tunneb Jumalat. Ta kõnetab Jumalat valjult rahva ees ning palub vastata. Jumal vastab.
Jaakobus ütleb, et Eelija palus püsivalt, et ei sajaks vihma. See oli Eelija algatus. Jumal vastas. Kui kolm aastat oli läbi, palus Eelija sealsamas Karmeli mäel pärast võimsat kogemust, et sajaks jälle vihma. Palus, nägu põlvedel. Jumal saatis vihma.
Kui Eelija oli Sareptas, suri lesknaise poeg. Eelija palvetas tema kohal ning palus, et Jumal saadaks hinge poisi sisse tagasi. Jumal saatis.
Kuidas saab keegi nõnda Jumalat tunda? Kuidas saab Jumal niimoodi kellegi tavalise inimese sisse?
Ivo Käsk
In English