Tamm on tammetõrus

Et näha, kuidas reageerib mingi aine kõrgel temperatuuril, kasutatakse keemialaboris väikseid anumaid, millesse konkreetne aine asetatakse. Anuma kuumenedes käituvad eri ained erinevalt – sulavad, hakkavad susisema, hakkavad sädemeid pilduma või lähevad põlema. Seda kuumutusanumat nimetatakse tiigliks ehk tulekindlaks kuumutusnõuks.

Võrdlus kuumutamise protsessiga aitab mõista, mis toimub meie vaimulikus elus. Ootamatu surve või läbikatsumine annab tõuke iseloomu muutumisele, arengule ja kasvamisele. See peaks aitama tõsta meie teadlikkust Jumala tegutsemisviisist meie elus ja kasvatama meie valmisolekut käituda adekvaatselt katsumustesse sattudes.

Jumal tahab meie kaudu lohutada neid, kellel on valus. See tähendab, et Ta võib lubada kõigepealt meil kogeda sarnaseid haigettegevaid olukordi. Alles siis suudame mitte teoreetiliselt, vaid isiklikust kogemusest rääkida Jumala kaastundest ja troostist.

Teadlased teostasid katse 4-aastaste laste ja maiustustega. Igale lapsele öeldi, et nad võivad saada ühe maiustuse; kui aga laps söömisega ootab, kuni teadlane tuleb mingi aja pärast tagasi, antakse talle kaks maiustust. Mõned lastest toppisid maiustuse suhu hetkel, mil teadlane lahkus; teised ootasid. Pandi tähele erinevusi. Edasi jälgisid teadlased neid lapsi kuni teismeeani. Need, kes olid oodanud, osutusid paremini kohanduvaiks, paremateks (üli)õpilasteks, enesekindlamateks kui need, kes ei oodanud. Näis, et kannatlikkus oli viide millelegi suuremale, millelegi olulisele inimese iseloomus.

Keegi andis mõistliku nõuande: „Rasked olukorrad peaksid sünnitama kindlat otsustavust nende võitmiseks. Ühe takistuse ületamine annab oskust ja julgust jätkata. Pinguta õiges suunas sihikindlalt ja arukalt, kuni saavutad muutuse. Nii saavad olukordadest sinu abilised, mitte vaenlased. Hakka tegutsema. Tamm on tammetõrus.”

Oled sa kunagi mõtelnud tõsiselt selle tsitaadi viimase lause peale? Kui ei ole, tee seda nüüd! Üle saja aasta tagasi kirjutas mees nimega Lyman Abbot meist igaühes peituvatest võimalustest, kasutades võrdkujuna tammetõru: „Noppisin tammetõru ja panin selle vastu oma kõrva. See rääkis mulle: „Varsti tulevad linnud minu peale pesa tegema. Varsti tuleb loomakari minu varju alla puhkama. Varsti pakun ma soojust koju. Varsti varjan tormi eest neid, kes on läinud katuse alla. Varsti olen tohutu suure laeva tugevad külgkaared ning tormid peksavad minu vastu ilmaasjata, kui viin mehi üle suure mere.”

„Oh, sina väike tammetõru, kas sinust saab kõik see?” küsin.

Ja tammetõru vastab: „Jumala abiga, jah.”

„Iga inimese elus tuleb ette kibeda pettumuse ja äärmisejulgusetuse aegu – päevi, mil meid täidab mure ning näib raske uskuda, et Jumal on ikka veel meiega ning on helde Heategija; päevi, mil raskused pigistavad hinge ning surm tundub elust paremana. ... Kui me suudaksime sellistel aegadel märgata Jumala ettenägevust, näeksime ingleid, kes püüavad meid päästa meie eneste käest ning asetada meie jalad kindlamale alusele. Siis voolaks meisse uus usk ja elu.”

Ps 23: „Issand on mu karjane, mul pole millestki puudust. Haljale aasale paneb ta mind lebama, hingamisveele saadab ta mind; tema kosutab mu hinge. Ta juhib mind õiguse rööbastesse oma nime pärast. Ka kui ma kõnniksin pimedas orus, ei karda ma kurja, sest sina oled minuga; su karjasekepp ja su sau, need trööstivad mind.”

Olgu see ka meie laul ja palve tänaseks. Aamen.

David Nõmmik