Usust, lootusest ja armastusest

Minu kooliajal oli õpilastel rumal komme koolipinki nimetähti ja sõnu lõigata. Õpetajad püüdsid pinkide rikkumist takistada. Ühes vanas lauas oli säilinud midagi mõtlemapanevat. Sinna oli lõigatud lause: „Ma pean olema midagi väärt, sest Jumal ei tee prahti!” Nähtavasti võrdles see õpilane enda teadmisi õpetaja teadmistega ja, jäänud koolitööga raskustesse, tundis end alaväärsena. Usk oma võimetesse ja väärikusse oli kõikuma löönud. Kuid ta leidis lahenduse, mis mulle meeldib: „Ma pean olema midagi väärt, sest Jumal ei tee prahti!”

Ilmselt nõustuvad kõik, et usk, lootus ja armastus on inimesele väga vajalikud. Kui üheski neist on puudujääke, oleme õnnetud, sest ilma usu, lootuse ja armastuseta kaob elu mõte. Küllap olete märganud, et need kolm on pidevalt löögi all, nii usklike kui uskmatute elus. Pidevalt petetud või reedetud, vajume elukoorma all kokku. Kui kaob usk ja lootus, on kadunud ka armastus.

Mina mitte lihtsalt ei soovi, vaid lausa vajan usku, lootust ja armastust sama palju kui toitu ja õhku.

Jeesuse õpilased pöördusid kord Tema poole sooviga: „Issand, näita meile Isa, siis me jääme rahule!” (Jh 14:8) Paljud on soovinud näha Jumalat, ka tänapäeval mõeldakse-öeldakse: „Kui näeks, siis usuks...” Jeesuse vastusest tuleb välja, et leiame Jumala Teda tundes. Jeesuse tegude aruanne on adresseeritud igaühele. Vähe on inimesi, kel ei ole uut Testamenti või Piiblit, kuid vähestel on aega ja piisavalt huvi selle sõnumi jaoks.

Kogemus Jeesusega kujundas Pauluse arusaamu usu, lootuse ja armastuse kohta. Ta hakkas neid nägema uues, säravas valguses. Kristlik elu vajab kasvavat usku, lootust ja armastust.

Roland Lõhmus