Kes on oodatud? Sina? Mina? Inimene tänavalt? Prügikastitaarast elatist teeniv mees? Ei tea, on ta ikka vääriline? Linnapea või akadeemik? Ei tea, kas meie talle sobime? Kas oleme ise tema jaoks piisavalt väärilised? Lapsed? Oskavad nad ikka vait olla? Oskavad nad paigal püsida ja soliidselt käituda? Punkarid? Sõltlased? Teiste kirikute liikmed? Sõjaväelased? Haiged? Ka psüühiliselt haiged? Abivajajad? Kas nad on oodatud? Kas nad on valitud tulema MEIE koguduse uksest sisse? Või anname oma pilgu, kehakeele, tooni ja sõnadega märku – see siin kuulub meile ja mitte teile.
Mõelgem sellele ja avagem oma koguduse uks kõigile, kes seda vajavad. Pole kedagi, kes meie eest seda teeks. Ja pole kedagi, kes meie Jumalat ei vajaks. Mitte ühtainustki.
Hoolitsegem selle eest, et uksest sissepääs oleks kerge; et uks oleks avatud või vähemalt lingiga. Sest muidu võib juhtuda, et mõni väga oluline uks jääb meie endi jaoks suletuks.
Jumal, aita, et võiksin rõõmsalt tervitada igaüht nii, nagu Sina oled mind tervitanud. Aitäh nende inimeste eest, kes mulle Sinu juurde ukse avasid.
Anne Vahtramäe
In English