20 aastat tagasi astus üks väike tüdruk veendunult Mere puiestee adventkiriku suunas. Ta oli teinud otsuse, et soovib minna ristimisele. Kuigi ta oli alles väike laps ning ei olnud üldsegi kindel, et teda ristimisele võetakse, oli ta otsustavalt pakkinud asjad ning sammus kiriku poole, et viia oma südamesoov juhatuse ette. Sel hetkel ei olnud selle lapse hinges ühtegi suuremat igatsust, ei ühtegi nukku või mänguasja, mida ta oleks tahtnud rohkem kui seda, et saaks olla Jeesuse oma. Ilmselt oli tema igatsus ning kindel soov ka teistele näha, sest ta ristiti ning ristimiselt koju minnes nägi see laps esimest korda elus kahekordset vikerkaart. Ta teadis, et tema Taevasel Isal on temast hea meel.
Ligi 15 aastat hiljem on see sama tüdruk sõprade ning elukaaslasega Hiiumaal. Ta pole ammu enam palvetanud ega aastaid kõndinud mööda Mere puiesteed kiriku poole, mis talle kunagi nii armas oli. Hiiumaale sõit tõotas tulla tore reis loodusesse, kuid nüüd püüab tüdruk patja kõrvadele surudes rendimajakese teisel korrusel magama jääda. See ei õnnestu, kuna lärm ja purjutava seltskonna praalimine allkorrusel ei lase magada. Üksindus, rahutus ja kindlusetus matavad tüdruku enda alla ning lohutamatud kurbusepisarad hakkavad voolama. Kuskilt kaugelt, eelmise elu soppidest tulevad meelde Pauluse sõnad: ärge hakake vedama võõras ikkes koos uskmatutega!
„Jeesus, palun too mind siit välja, ma ei ole Sind väärt, kuid kui Sa mind siiski kuuled, aita mind, ma ei jaksa enam ilma Sinuta!“
Karin
In English