Mul on üks paber, mille andis mulle sõbralik kaaskogukondlane, kellel on matusebüroo. Olen tänulik, et ta ei täitnud seda minu eest ennatlikult ära, sest see on surmatunnistus. Ja kuigi jääb tõsiasjaks, et kui aeg peaks piisavalt kestma, ilmub sarnasele paberile sinu nimi, on mul raske endale tunnistada, et ühel neist päevadest, kui Jeesus varsti ei tule, on olemas ka minu nimega surmatunnistus.
Mida kirjutas sünge koroner Jeesuse surmatunnistusele sel saatuslikul reede pärastlõunal, enne kui loojuv päike värvis Püha Linna kohal kõrguva taeva veripunaseks? Mida kritseldas ta reale nr 27 „surma põhjus”? Kolm rooma naela? Üks tsentuurio oda? Leegionäri antud piitsahoobid, üks vähem kui nelikümmend? Või oli see lõõtsutav, kramplik hingamine, mis lõpuks lämmatas ohvri ristil? Mis tappis Jeesuse?
Üks minu arstist sõber saatis mulle kord Ameerika Meditsiiniassotsiatsiooni ajakirja JAMA Internal Medicine kaaneloo, kus arst, jutlustaja ja anatoomiline kunstnik tegid koostööd, et uurida välja, kuidas Jeesus suri. Nende järeldus? „Ilmseks katastroofiliseks lõppsündmuseks võib pidada surmavat südame arütmiat.” (255. kd, nr 11, lk 1463) Kas see tappis Jeesuse?
Kuid suuremale osale meist on lapsest peale õpetatud kiire ja lihtne vastus – meie patud. Mis patud? Tead küll, meie uhkus ja enesekesksus, meie halvad tujud ja põlastusväärne kõnepruuk, meie himur süda ja sõltuvuses mõistus, meie vihkamine, viha, mõrv ja vastuhakk, meie rikutud himud, meie ülim truudusetus ja ebaausus. Lühidalt kõik meie patud – need tapsid Jeesuse.
Aga kas tõesti? Või kas võib olla, et oleme nii õiged, et tegelikult me eksime? Oma lääneliku tundeerksusega me analüüsime, teoretiseerime, filosofeerime, uurime ja isegi teologiseerime risti. Ja siis kuulutame ühehäälselt, et meie patud tapsid Ta.
Kuid Kolgatalt eemale kiirustades oleme 12 tundi hiljaks jäänud. Meie otsitud vastus sätendab kesköise aia verises higis.
In English