Jumala tahe on teie pühitsus

Me kasutame sageli väljendit „sündigu Jumala tahtmine”. Kuid kas teadvustame ka endale, milles see „Jumala tahtmine” väljendub? Jumala tahtmine on meie pühitsus.

1. Kas pühitsus on meie loomuse või iseloomu osa?

2. Kas pühitsus on nähtav ja kuuldav?

3. Kas pühitsus on hetkeline akt või pikaajaline protsess?

Jumal lõi Aadama oma näo ja kuju järgi. Kas me võime siis Aadama kohta väita, et ta oli püha või pühitsetud või mitte? Jah, ta oli pühitsetud, sest temas oli Jumala kuju. Jumala kohalolu pühitses teda. Kuid patu tõttu muutus kõik – Aadam põgenes Jumala eest peitu, ajas kogu süü naise kaela (ja kaudselt ka Jumalale, kes naise lõi) ning kaotas seega pühitsuse, asendades selle kurjusega, pühitsuse vastandiga.

Jumala pühadus hävitab kurja ja just seepärast Jumal ilmutas halastust, kui tõi ennast ohvriks, et Aadam ja kõik järgnevad põlvkonnad võiksid elada. Alates kurjuse tungimisest inimese ja Jumala vahele tekkis lõhe „püha” ja „pühitsetu” vahele. Püha tähendab pühaks otstarbeks eraldatut, kuid pühitsetu on inimene, kelles on Jumala kuju sarnasus, inimene, kelles elab Jumal.

Meie elu juhib kurjus ja rüvedus, mis mõjutavad eelkõige meie vaimset elusfääri ja on saanud alguse sellest, et inimene ei kummarda enam Jumalat, vaid iseennast. Meie pääste sellest on alustõde, et Jumala tahtmine on meie pühitsus. Just seepärast ei jätnud Jumal inimest väljapääsmatusse olukorda, vaid ohverdas end Ketsemani aias, paljastades pühitsuse saladuse: „Ta läks teist korda ära ja palvetas: „Minu Isa, kui see ei saa mööda minna nii, et ma sellest ei joo, siis sündigu sinu tahtmine!”” (Mt 26:42)

Jumala pühadus saab meie elu osaks vaid siis, kui tunneme Jumalat. Kogu maailma inimesed jagunevad vaid kahte leeri: Jumala tundjad ja Tema mittetundjad, usklikud ja paganad. Toodud salmis ei räägita nendest, kes on Jumalast kuulnud. Jumalast teadmine ja Tema tundmine eeldab isiklikku suhet, Tema lubamist oma südamesse, et Ta võiks iga päev meie elust osa saada.

Käsk on medal, millel on kaks külge: armastus Jumala vastu ja armastus ligimese vastu. Rüvedus aga tähendab ennekõike armastust enda vastu. Lõpetuseks toob Paulus meile väga tõsise üleskutse: „Seepärast siis, kes on selle suhtes hoolimatu, see on hoolimatu mitte inimese, vaid Jumala vastu, kes oma Püha Vaimu teisse annab” (1Ts 4:8).

Jumala Püha Vaim noomib meid meie patus, aga kui me seda häält jätkuvalt ignoreerime, muutuvad meie kõrvad sellele kurdiks, ei jõua me kunagi pöördumiseni, kahetsuseni, pühaduseni, ristimiseni, ligimese teenimise ega pühitsuseni. See tähendab, et me ei jõua kunagi eluni, mis sõltub tervenisti Jumalast.

Igor Zguljev