Suur pööre jätkub Roomlastele 2:27 ja 28. Roomlastele 1. peatükiga tekitas Paulus juutides hea tunde, nagu oleksid nad patustest paganatest kõrgemal. Kuid kogu kirja 2. peatüki vältel on ta hajutanud juutide eneseõigust. Ta kustutas nende kindluse, et nad ei lähe Jumala kohtu alla (Rm 2:1–16). Siis kustutas ta nende kindluse, mis rajanes Seadusele (s. 17–24). Järgmiseks võttis ta neilt kindluse, et ümberlõikamine on kindel pääs Jumala kuningriiki (s. 25 ja 26).
Ja lõpuks 27. salmis on Paulusel au öelda, et paganad, kes järgivad Seadust, võivad istuda juutide üle kohut pidama. See purustas kõik, mida neile oli õpetatud kohtupäevast. Kas nad polnud mitte ülev rass, tõeline kogudus, valitud? Kas nad ei pidanud istuma kohut mõistma patuste, ümberlõikamata paganate üle? Paulus purustas kõik nende kõrged mõtted.
Aga oota, ta ei ole veel lõpetanud. Roomlastele 2:28 alustab ta uuesti selgitamist, mida tähendab olla juut, kui ta väidab, et „ei ole ju juut see, kes seda on väliselt, ega ole ümberlõikamine see, mis on väliselt ihu küljes”.
Paulus õpetab siin, et Jumala tõeliseks rahvaks olemist ei taga ei sündimine ega formaalsused. Samuti ei võimalda need kellelgi pääseda viimsest kohtust. Ja kõige tähtsam, need ei ole pääste võtmeteks. Paulus ütleb, et religioon ei ole väline asi. Pigem selgitab ta 28. salmis, et see on südameasi.
Liiga lihtne on teha õigeid asju ja käia kirikus, samal ajal eirates meie igapäevase kogemuse sisemisi aspekte.
Täna on selleks suurepärane päev, et võiksime oma usulisi sisemisi väärtusi uuendada, tunnistada Jumalale oma sügavat vajadust Tema järele, panna hommikune piiblilugemine tagasi kohale, kus see olema peab, veeta rohkem aega palves nii, et võiksime aru saada Tema tahtest, teha palve esmatähtsaks ja leida oma olemise tõeline keskpunkt. Just nagu Jumal muutis juutide mõtlemist, tahab Ta seda teha ka meie heaks.
In English