Üks suurimaid vastuolusid Kristuse elus oli see, et kuigi ta on Rahuvürst (Js 9:5), toob Tema vastuvõtmine ellu mõõga, mis lõikab vahel nii sügavalt, et pöördunu suhted kõige lähedasemate inimestega purunevad.
See paradoks on tingitud sellest, et Kristuse kuningriigi põhimõtted on täielikus vastuolus selle maailma põhimõtetega.
Seega, kui ühed perekonna või kogukonna liikmed tegutsevad ühtede põhimõtete järgi, teised aga teiste järgi, on vaenulikkus vältimatu tulemus. Jeesus väidab, et sellistel juhtudel peab kristlane olema lojaalne Temale ja Tema põhimõtetele, kuigi selline seisukoht võib tuua probleeme.
Kuigi kristlastel on selles elus sageli südamerahu, siis nende jaoks saabub väline rahu selle täiuses alles Teisel Tulekul. Kuni selle ajani peavad Jumala lapsed elama maises kuningriigis, samal ajal aga püüdma elada taevariigi põhimõtete kohaselt.
Nende topeltkodakondsus toob kaasa oma pinged. Kuid Jeesuse väega ei loobu kristlased oma põhimõtetest. Pealegi, õnnistatud on rahutegijad, mitte rahuarmastajad.
Tee lõpliku rahuni seisneb kindlaksjäämises Jumala põhimõtetele. Kui inimene armastab rahu valel viisil, võib tal õnnestuda tekitada pigem probleeme kui tuua rahu. Selline inimene võib näiteks sõnagi lausumata kutsuda esile väga raske olukorra. William Barclay märgib, et „rahu, mida Piibel õnnistuseks nimetab, ei seisne probleemidest kõrvalehoidmises, vaid probleemidele otsavaatamises, nendega tegelemises ja nende ületamises“.
In English