Kõikumatu usk

Palve ja usk on omavahel tihedalt seotud ning neid peaks ka koos uurima. Usupalves peitub jumalik teadus. See on teadus, mida peab mõistma igaüks, kes tahab elus tõsiselt edukas olla. Kristus ütles: „Kõik, mida te palute ja anute, uskuge, et te seda saate, siis saab see teile.” (Mk 11, 24). Ta selgitab, et meie palve peab olema Jumala tahtmisega kooskõlas. Peame paluma seda, mida Ta meile on tõotanud, ja mida me iial saame, tuleb kasutada Tema tahte kohaselt.

Me võime paluda andestust, Püha Vaimu, Kristuse sarnast iseloomu, tarkust ja jõudu teha Tema tööd ning iga tõotatud andi. Siis peame uskuma, et seda saame, ning tänama Jumalat, et oleme seda saanud. Me ei peaks ootama õnnistuse nähtavat ilmingut. And on tõotuses, ja me võime minna oma Tööle, veendunuina selles, et Jumal on võimeline täitma seda, mida Ta on tõotanud, ja et and, mille me juba saanud oleme, ilmneb siis, kui seda kõige enam vajame.

Selline Jumala Sõnast elamine tähendab kogu elu andmist Temale. See on pidev sõltuvuse ja ebatäiuslikkuse tunne, hinge igatsus Jumala järele. Palve on vältimatu, sest selles on hinge elu. Perekonnapalvel ja ühispalvetel on oma koht, kuid hinge elu peab üleval salajane ühendus Jumalaga. /.../

Maailma on haaranud selline pinge, mida pole varem nähtud. Lõbustustes, rahategemises, võitluses võimu pärast, võitluses enese olemasolu eest — kõiges selles on kohutav jõud, mis haarab nii keha, vaimu kui hinge. Kuid keset seda hullunud kiirust kuuleme me Jumala häält. Ta palub meil astuda kõrvale ja vestelda Temaga. „Maitske ja vaadake, et mina olen Jumal.” /.../

Mitte lühiajaline seisatumine Kristuse läheduses, vaid isiklik kontakt Temaga, istumine Tema jalgade ees — see on meie vajadus. EK 243-245