Igale asjale on määratud aeg...

Jumal on asjad pannud olenema ajast. Ta on sidunud ajaga prohvetikuulutusi ja päästmistõotusi, Ta on pannud asjad kulgema aja raamistikus ja kinkinud meist igale oma aja täis väiksemaid ajajaotusi.

Me oleme sündinud ja juba sünnipäraselt surelikud. Meile on antud lapsepõlv ja kooliaastad. Oma armumised ja loobumised. Rõõm ja valu. Ja kõik need kulgevad ajas. Meile on antud võimalus luua püsivaid sõprussuhteid ja panna alus perele. Meist enamikule on antud võimalus algatada elu ja osaleda inimlapse ilmaletulekus. Selles suhtes peituv side aitab meil paljuski paremini mõista iseennast, teisi ja isegi Jumalat.

Meil on erinevaid aegu. On selliseid, mida me poleks tahtnud, ja selliseid, millele tagasi mõtlemine ka aastaid või aastakümneid hiljem südame soojaks teeb ja silmanurka heldimuspisara toob. Meil on olnud eluperioode, kus oleme suutnud olla eriti tegusad, kus oleme olnud Jumala abiga loojad või andjad või jagajad või ohvrimeelsed loobujad. Meil on aegu, mis oleksid justkui kulgenud küll meiega, kuid samas nagu meist mööda – me pole selles aktiivselt osalenud, me pole panustanud, me pole kasvanud ega paremaks saanud. Tühjad ajad... või siis ehk hoopis ettevalmistusperiood selleks, et hetk hiljem täiel rinnal aktiivne olla... ei tea. Ometi – see, mis meiega ajas juhtub, pole seosetu juhuste rada, vaid armastuses plaanitsetud kulgemine läbi hetkede igaviku poole. Meie valik on neist erinevatest ajahetkedest õppida isegi siis, kui kõike ei mõista. Õppida isegi siis, kui vahel on valus.

Meie minevikus on olnud aegu. Meil tuleb aegu. Meil tuleb selliseidki hetki või siis ka pikemaid perioode, mille väärtust me esmahetkel hinnata ei oska ja mille läbimine on meie jaoks raske. Ometi on Jumal lubanud: „Ja vaata, mina olen iga päev teie juures ajastu lõpuni” (Mt 28:20).

Seega igal hetkel, igal päeval, igal aastal... kuni see aeg, mille Tema meile on andnud, on läbi... ja siis ikka veel edasi. Sest ajad – olgu head või halvad, on kõik Tema kontrolli all ja teenivad tegelikult üht eesmärki: anda meile aeg, kus aega pole vaja lugeda ja kus hetkede väärtuseks saabki nende loendamatus. Ja siis pole enam ei lahutust ega igatsust ega vajadust sõpruse ja armastuse suhteid testida. See kõik on siis kohal ja käeulatuses meie igaühe jaoks: „Aga Kõigekõrgema pühad saavad kuningriigi ja kuningriik jääb neile igaveseks –igavesest ajast igavesti” (Tn 7:18).

Seniks aga soovin meile kõikidele head hetkede väärtustamist ja neist õppimist!

Anne Vahtramäe