Suure võitluse keskseks teemaks ei ole sinu ega minu, vaid Jumala õigeksmõistmine. Eilses osas tekkis meil küsimus, kuidas saab Jumal olla õiglane ja samal ajal kohelda inimesi nagu poleks nad kunagi patustanud?
Kõige loomulikum viis oleks sellele vastata, kasutades William B. Barcley sõnu: „Jumal on õiglus ja seetõttu mõistab Ta patuse süüdi nagu kurjategija.” See on täiuslikus harmoonias seadustega, mille Ta andis inimlikele kohtunikele, kes mõistavad kohtus „õige õigeks ja süüdlase süüdi” (5Ms 25:1). Õpetussõnadest võime lugeda: „Õela õigeks- ja õige hukkamõistja – need mõlemad on Issanda meelest jäledad!” (Õp 17:15).
Kuidas saab Jumal murda Seadust, mille Ta andis kohtunikele, ja kuidas saab Ta patuse armust õigeks mõista ja olla ise veel õiglane? Nende küsimustega maadleb Paulus Roomlastele 3. peatüki salmides 21–26.
Jumalalt pälvitud teenimatu andestus armu läbi näitab, et Jumal on halastav ja kaastundlik. „Mõned võivad kahelda Tema õigluses,” arvas Leon Morris, kuid mitte Paulus. Rist demonstreerib Jumala õiglust. See, et Jumal andestab, ei näita Tema õiglust, vaid Issand kasutab selleks erilisemat viisi – risti. Ta ei lükka andestamiseks kõrvale moraaliseadusi ega kaota ära seaduserikkumisest tulenevaid tagajärgi (vt Rm 6:23). Vastupidi, Kristus mitte ainult ei pidanud Jumala Seadust, vaid Ta sai ka patuks meie asemel ning suri, et meie saaksime endale Tema õiguse (vt 2Kr 5:21).
Jumal võttis oma Seadust ja patu tagajärgi tõsiselt. Ristil nägi kogu universum hea ja kurja kuningriigi käitumist. Kolgatal demonstreeris Jumal, et Teda võib usaldada, ning Saatan tõestas, et ta on valetaja ja mõrtsukas (Jh 8:44), kui ta võttis elu patuta Jumala Pojalt – ainukeselt inimeselt ajaloos, kes seisis kõrgemal patust ning surmast.
Ristil tõestas Jumal, et Ta on nii armastus kui ka õiglus. Me võime Teda usaldada, kuna Ta oli nõus ohverdama ennast universumi heaks. Rist on andestuse ja õigeksmõistmise alus, tänu millele võib Jumal mõista õigeks patuse ja olla ise õiglane.
In English