Alandliku ja otsiva vaimuga jõuame Jumala südamele lähemale. Või peab ütlema, et alandlikus ja otsiva vaimuga südames leiab Jumal rohkem ruumi.
Jaakobus õpetab, et pattude tunnistamine ehk südame alandamine ja usupalved on omavahel seotud.
Ma usun, et igas kristlikus kodus õpetatakse juba lapsepõlves paluma Taevaisalt andeks kõike halba. Nii õpetati ka meile paluma Taevaisa igal õhtul peale muu: „Palun andeks, mis pahasti on läinud...“
Kas sina palud andestust oma pattudele? Kui sa seda teed, siis millele sa mõtled? Kas sa mõtled, et polegi ju nagu midagi hullu teinud, aga no igaks juhuks. Või mõtled nagu variser Jeesuse tähendamissõnas: „Oh Jumal, ma tänan sind, et mina ei ole niisugune nagu muud inimesed...”
Aga mida sa siis mõtled, kui sa palud: „Anna andeks meie võlad! Anna andeks minu patud!“
Kui me alandliku südamega ennast vaatame, siis me saame jätkuvalt teada, millised me oleme.
Kui võtame aega, et olla Jumala ees, võime otsida Jumalat ja ära tunda oma puudust ja pattu ning seda Jumala ette kanda. Kaob kõik võitlus ja kohtumõistmine, enda paremaks pidamine. Kasvab sõltuvuse tunnetus Jumalast. Saavad alguse palved ja anumised. Tulevad erilised vastused. Eriline Jumalaga ühes hingamine.
Kas nii saab Jumal inimese sisse?
Eelija palved saatsid PALJU korda. Me taandame end tihti väikesteks mutrikesteks suures masinavärgis ning ütleme, et mis meil siin suurt pistmist või osa on. Me elame ja ajame oma asja ning loodame, et Jumal on meile armuline.
Aga Jumal sai Eelija sisse. Tundub, et selliseid igatsevaid südameid on vähe.
Jumala sõna lugedes ja palvemeelselt uurides näeme, et see kutsub meid kõrgemale ja sügavamale – meid end ära andma.
Ivo Käsk
In English