Jumala hoolekanne ja armastus

Palju asju võivad meile näida lahendamatutena, kuid Jumala jaoks pole ainsatki lahendamata probleemi. Selle kinnituseks jutustan oma läbielu.

Olen voodi külge aheldatud invaliid. Elasin üksi väikeses maamajakeses. Mu ainus maine tugi, armas ja alati nii hoolitsev emake oli juba mullapõue puhkama läinud. Mind aitasid ja hooldasid naabrid ja heasüdamlikud inimesed.

Oli aprill. Päeval oli päike nii soojalt paistnud, nii et mulle ja mind aitama tulnud naabrile tundus, et ahju polegi vaja kütta. Saabus õhtu. Soe päike akna taga asendus kristalselt külmast helkivate tähtedega. Mu tuba läks aina külmemaks ja külmemaks. Kell tiksus juba kesköötundi. Tõenäoline oli, et kedagi enam ei tule, kes mulle soojema teki peale paneks. Külmetasin päris tõsiselt ja tasahiljukesi puges südamesse mure: jään haigeks! See tekitab nii mulle kui ka mu headele aitajatele uusi hädasid ja sekeldusi.

Kiskusin teki üle pea ja püüdsin hingeõhuga end soojendada. Samal ajal palusin ahastades Taevast Isa, et Ta halastaks minu, abitu ja viletsakese peale, annaks mulle hommikuni vastupidamist.

Minutid möödusid palvetades, sest kui keha väga külmetab, ei tule ka magamajäämisest midagi välja. Äkki võpatasin – keegi justkui kolistas välisuksega. Ei või olla, nii hilisel ajal! Aga ei, see polnud siiski kõrvapete. Minu Taevane Isa, keda ma emakese eluajal eriti veel ei tundnudki, oli mu südamesttulevaid palveid kuulnud ja tuttavale möödaminejale Püha Vaimu kaudu tunda andnud, et on vaja vaatama tulla.

Oh, milline rõõm see oli, sest ma ei pidanudki hommikuni külmetama, rääkimata haigeksjäämisest! Tulija küttis mu toakese soojaks hoolimata hilisest ajast ja väsitavast päevatööst.

Sel ööl sai minu usk kinnitatud. Jumal on oma armastuses ja tõotustes üks ja sama nii eile, täna kui ka tulevikus.

„Paluge, ja teile antakse, otsige, ja te leiate, koputage, ja teile avatakse, sest iga paluja saab ja otsija leiab ja igale koputajale avatakse!” (Mt 7:7, 8)

Vaike Tagel