Tõeline pühitsus

Missugune on tõeline pühitsus? Loe 2. Moosese raamatu 31. peatükki. Selles peatükis mõistame seda terminit, sest Jumal ise on selle määratlenud. Issand Jeesus oli andnud spetsiaalsed juht-nöörid kogudusetelgi ehitamiseks. Kuna Iisraeli lapsi oli sunnitud hingamispäeval töötama, ei olnud päeva pühadus säilinud. Orja-dena Egiptuses olid nad suurel määral kaotanud hingamispäeva tundmise. Sellepärast anti Jumala käsud Siinai mäel aukartust äratava suursugususega. Issand valvab oma hingamispäeva erili-selt, sest Ta teadis, et rahvas unustab hingamispäevakäsu ning töölised ütlevad oma innukuses: „See on Issanda töö ja Tema järelevalve all ning me võime teha Tema tööd ilma hingamispäe-va pidamata...“ Seepärast tõsteti seitsmes päev esile Jumala mäles-tusmärgina ja seda pidi Issanda jaoks pühaks peetama, et nad teaksid, et Tema on Issand, kes neid pühitseb. See on tõeline pühitsus. ...

Kuid töö peab paratamatult minema sügavamale, hõlmama kindlamalt elu ja iseloomu. Mõned on arvanud, et nad suudavad hõlpsasti veenda patust ebajumalatest loobuma, Jumala käske pidama ja uskuma, et Jeesus tuleb varsti taeva pilvedel. Kui nad ei suuda äratada huvi ega soovi Pühakirja uurida, et näha, kas need asjad on tõepoolest tõde, kui nad ei näe kindlat veendumust nende meeltes, kes eksivad Jumala seaduse vastu, kui nad kuule-vad sageli väheveenvaid vabandusi, kui neid koheldakse ükskõik-suse, ilmse vastupanu ja pilkega, kui nende kuulajad pöörduvad kõrvale, et kuhjata põlgust Jumala püha seaduse vastu, siis muu-tuvad nad araks. Seal, kus nad lootsid saavutada edu, said nad hoopis lüüa. ...

Oh kui palju õppetunde peavad õppima need usus noored Kristusele hingede võitmise töös! Mõned õpivad lüüasaamises ja nurjumises õppetunde, mida nad muidu poleks õppinud, kuid mõned tagasilöögid on nii äkilise mõjuga, et armu säde nende oma hinges peaaegu kustub ja nad arvavad, et ei tasu teha pingu-tusi hingede päästmiseks ning nad ei paista enam valgusena maailmas. Mõte hingede eksiteelt pööramisest, kohusetunne ja-gada teistele kallist tõevalgust sureb ja nad ei tee midagi. ...

Nad peavad taas nende raskuste, vastuseisu, pettumuste ja hei-tumustega silmitsi seisma veelgi kindlamalt ja tugevamalt, kuid nad peavad olema põhimõttes kaljukindlad. Kui me oleme krist-lased, siis peame olema Kristuse-sarnased, me peame peegeldama valgust. – Kiri nr 19c, 20. aprill 1874, W. C. White’ile.