Kevadine vihm

Hommikust peale kogus pilvi, ent ikka sai päike neist jagu ja säras edasi. Maa janunes ja kuivas. Iga möödasõitev auto keerutas majade vahele suure tolmupilve ja puud olid tolmust hallid. Luitunud värvid muutsid maailma uniseks ja väsinuks. Nii oli olnud juba nädalajagu päevi ja igatsus värskenduse järele vaatas vastu kõikjalt – inimeste nägudelt, majadelt, taimedelt ja isegi kassid tundusid tüdinutena, kui nad aiast aeda oma igapäevaseid ringkäike tegid. Kõik ootas justkui midagi suurt.

Ja täna oli hommikust peale õhus tunda läheneva vihma raskust. See sundis aeg-ajalt üles vaatama ja valmis olema. Ent ikkagi tabas see mind ootamatult. Tilk, teine, kolmas ja äkki oli mu ümber tihe veesein. See tuli otse ülalt ja ma ei jõudnudki kuivana varju – ühtäkki tilkusid mu juuksed ja riided veest ja see oli tore. Valget sädelevat vett valas taevast ja mulle tundus, et maa lööb kassi kombel nurru ja puud-põõsad joovad lausa luristades. See kestis vähem kui pool tundi, ent maailm muutus. Värvid olid tagasi ja kirkamana, kui neid ette oleksin osanud kujutada. Õhk sai värskeks ja kosutavaks. Isegi pilvede tagant piiluv taevas oli sinisem ja valgus erksam. Ja linnud lõid oma kevadlaulu taas lahti, ent hoopis rõõmsamalt. See kevadine vihm – see pesi, see puhastas, see kosutas ja värskendas, see andis uut energiat. Ja just niisuguse vihmaga on Jumal võrrelnud oma tulemist. Ja niisama kindlalt, kui tuleb kevadine vihm, tuleb ühel päeval ka Jumal ise. Isegi kui tundub, et peab ootama. Seda on hea teada. Nii et kui saad märjaks kevadisest vihmast – mõtle tõotusele ja märg-olemine omandab hoopis teise mõtte.

Anne Vahtramäe