Usun, et iga inimene on mõtisklenud suuremal või vähemal määral oma eksistentsi üle. Säärased küsimused ja mõtted kerkivad esile pahatihti raskes olukorras. On lihtne öelda: „Oh, oleksin ma ometi surnud!“ Mis kasu on minust?!? Komistad, teed pattu ja tunned, et oled Jumalat alt vedanud. Või on eraelus probleeme või on tööl raskusi või on suur koormus kanda ja tunned, et ei jaksa enam.
Usun, et ka Iisraeli lapsed võisid tunda jõuetust. Neil olid omad lootused ja südamesoovid, mis senimaani polnud täitunud. Nad ei näinud tol hetkel selle tõeks saamist. Ilmselt suurim patt „nüüd-on-kõik“ olukorras, on nurisemine Jumala vastu ja soovimine enda surma. See on sama kui teatada Jumalale, et Ta on oma loomistöös „mööda pannud“.
Kes Sa oled, va putukas, et julged kahelda kõikväelise Jumala tarkuses? Kas Sa arvad, et Sinu plaanid ja Sinu visioon on paremad kui Jumala omad? Ta ei loonud Sind ilmaasjata. Tal oli Sinu jaoks plaan. Ja Tal on see plaan siiamaani.
Ükskõik kui andetu või läbikukkununa sa ka end ei tunne, tõuse püsti koos Jumalaga. Palu Temalt jõudu edasiminekuks ja küsi: kuhu ma pean täna minema?
Kristiina Tramberg
In English