„Emme-emme, Jeesus tõigi meile puid!”

Tahan rääkida loo oma lapsepõlvest – sellest, kuidas Jumal vastab palvetele, ja mõnikord päris kiiresti.

See juhtus ligi 40 aastat tagasi. Elasin siis Narvas ja olin sellel ajal umbes viie- või kuueaastane. Kord lõppesid meil puud otsa. Minu ema oli usklik inimene ja ütles: „Pojakene, nüüd on aeg palvetada!” Ema õpetas ka mind paluma ja mina palusin lapse viisil: „Armas Jeesus, meil on puud otsas, anna meile puid!”

Ja juhtus selline ime, et järgmisel päeval, kui ema oli tööle läinud, sõitis üks veoauto suure puukoormaga meie õue. Ja nagu tavaliselt, istusid majade ees vanad tädikesed. See auto sõitis just meie maja ette ja peatus seal ja küsis tädikestelt, kas nad ei tea kedagi, kellel oleks puid vaja. Tädid vastasid, et teavad küll ühte peret, kellel oleks väga puid vaja, kuid nad elavad üsna vaeselt ja neil pole praegu millegagi puude eest maksta.

„Pole hullu,” vastas juht, „võib ka hiljem maksta, mul on praegu neist puudest vaja ruttu lahti saada! Näidake mulle, kuhu peaksin need puud panema.”

Tädid näitasid autojuhile koha ja lasid puud kuuri ette panna. Need olid head valmis ja kuivad küttepuud.

Ma ei mäleta täpselt, kuidas see kokkulepe jäi, kas juht pidi tulema hiljem rahale järele või ütles ta, kuhu raha tuua. Minule jäi aga mulje, et hiljem nende puude eest ei pidanudki maksma.

Mina olin oma hoidjatädiga õues ja mängisin teiste lastega. Kui aga ema tuli õhtupoolikul töölt koju, siis jooksin talle vastu suure rõõmuga: „Emme-emme, Jeesus tõigi meile puid!” Ja ema vastas: „Kas tõesti, juba nii ruttu?!” Ta tuli kuuri ette ja veendus: tõepoolest – on puukoorem! Ema ei häbenenud inimesi ning ma mäletan nagu eilset päeva, et ta langes sinnasamasse põlvedele maha, pani käed risti ning tänas Jeesust.

Toivo Vaarmets