PROHVETIKUULUTAMISE AND

Kord külastasid ühed vastpöördunud oma adventistidest sõpru, kes olid juba staažikad koguduseliikmed. Koos peatuti Salt Lake City’s, Utah’s, kus nad käidi templiväljakul ja teistes huvitavates kohtades. Äsjapöördunud ütlesid: „Meil on hea meel, et seitsmenda päeva adventistide kogudusel ei ole mingit prohvetite värki.“ Nende sõbrad ei teadnud, mida vastata. Ilmselt olid need äsjapöördunud kirikusse toodud ilma piisava ettevalmistuseta.

Prohvetikuulutamise annil ja prohvetitel ei ole tegemist mitte ainult Jumala kogudusega, vaid Jumala rahvaga läbi kõikide aegade. Vastavalt Jumala plaanile on ette nähtud, et prohvetikuulutamise and jääb Tema kogudusse aegade lõpuni.

Kui sa ei usu prohvetikuulutamise andi, ei usu sa Piiblisse. Ja kui sul on probleeme prohvetikuulutuse anniga koguduses, on sul probleeme ka Pühakirjaga.

Enamus meist väidab, et pole kunagi näinud tõelist elavat prohvetit. Kuid võib-olla oled sa püüdnud ette kujutada, kuidas oleks tundunud aastaid tagasi näha prohvetit? Jumalal on selles suhtes eesmärk oma koguduse jaoks. See ei olnud Tema eesmärk ainult efeslaste jaoks Pauluse päevil. Pane tähele, et selles peatükis räägitakse pühade kasvamisest (täiuslikuks saamisest), kuni me kõik jõuame ühisele usule. Kas me oleme selleni juba jõudnud? Kas on kristlik kirik täna selleni jõudnud? Veel mitte!

Mõned inimesed vaatavad tagasi prohvetikuulutamise annile ja ütelvad, et see saadeti selleks, et aidata ebaküpseid ja naiivseid inimesi üles kasvada. Ja kui ükskord saab kogudus täisealiseks ja küpseks, ei vaja ta enam seda andi. Ma ei usu seda. See oli antud, kuni me kõik jõuame usu ja Jumala Poja tundmise ühtsusesse, saades täismeheks Kristuse täisea mõõtu mööda, et me ei oleks enam väetid lapsed, keda pillutab ja kõigutab iga õpetusetuul. Me ei ole veel kohale jõudnud. Me ei ole jõudnud veel täiusesse. Prohvetikuulutamise and on oluline ka meile tänapäeval.